Rätsepatöö eriala kutseõpetajad Ene Jaakson ja Heli Sakk-Hännikäinen Portugalis

by Liisi Kruusimägi

Pärnumaa Kutsehariduskeskuse rätsepatöö eriala kutseõpetajad Ene Jaakson ja Heli Sakk-Hännikäinen käisid Erasmus+ programmiga töövarjuks Portugalis. Rohkem nende toreda õpirände kohta saad lugeda allpool olevast kokkuvõttest.
Saabusime läbi Oslo Lissaboni lennujaama 23. aprilli pärastlõunal. Vastu võttis meid kaua oodatud soe tuuleiil ja päike. Ees ootas pooletunnine metrooga sõit hotelli. Meiega koos sõitis ka meie kooli õppe- ja karjäärikoordinaator Kersti Oksaar, kes viibis Portugalis teise projekti kaudu. Hotell asus metroojaama Campo Pequeno vahetus läheduses uuemas linnaosas otse härjavõitlusareeni kõrval. Kaardi abil oli orinteerumine väga lihtne. Pärast väikest puhkust tegime tutvust Lissaboniga ja valmistusime järgnevateks päevadeks.
Õpirände peamiseks eesmärgiks oli kutseõpetaja töövarjuks olemine ning seeläbi erialaste pädevuste arendamine rahvusvahelises keskkonnas läbi tööülesannete arutlemise ja partnerkooli parimatest praktikatest õppimine.
Ülesanneteks:
• tutvumine Portugali kutseharidusega
• tutvumine parnerkooli õppekavade ja õppetöö korraldusega
• saada ülevaade õppekirjandusest ja metoodilistest materjalidest
• külastada tunde ja jälgida õppeprotsessi
• täiendada erialaseid teadmisi/oskusi
• võrrelda eriala õpetamist meil ja parnerkoolis
• arendada suhtlemist võõrkeeles
• tutvuda Portugali kultuuri ja vaatamisväärsustega
Meid vastuvõtvaks organisatsiooniks oli Cristina Carrida Lda (Atelier Paraiso). Kool asub Lissaboni vanalinnas Rua do Paraiso 70 ja üks osakond Seixalis (40 km Lissabonist). Meid võttis vastu Pedro Guedes – sealse kooli omanik, direktor ja projektijuht ühes isikus.Tundsime, et olime oodatud. Tegemist on 2011.aasta veebruaris asutatud erakooliga, mis tegeleb erinevate õmblusalaste kursustega täiskasvanutele. (Portugali kutsehariduses üldse õpib 15-18 aastaseid noori 50% ja täiskasvanuid 50%). Kool on rahastatud ka Portugali Haridusministeeriumi poolt. Üldharidust koolis ei anta ja ettevõttepraktikat ei toimu. Eesmärgiks on arendada oma õpilaste teoreetilisi ja praktilisi teadmisi õmblemise valdkonnas ja pakkuda kvaliteetseid koolitusi läbi erinevate kursuste. Kursuse õppekavad kinnitatakse Haridusministeeriumi poolt, mis on vajalik hilisemate sertifikaatide väljaandmisele. Kasutatakse paindlikke ja professionaalseid õpetamise meetodeid. Eraldi teoreetilisi tunde ei toimu, kogu teooria omandatakse läbi praktilise töö. Ollakse väga õppijakesksed, terve aasta jooksul võib tulla erinevatele käimasolevatele kursustele (augustikuus on kool suletud). Võib alustada ka kõrgemalt tasemelt, kui on eelnev praktilise töö kogemus. Sisseastumiskatseid ei ole. Kursuse lõpetanu on väärtustatud Portugali disainerite ja moeloojate poolt.
Kool töötab väga väikesel pinnal, kuid kõik oluline õpetamiseks olemas. Imestasime, kui otstarbekalt on kõik paigutatud.
Koolis on 60 õppijat. Õpperühma maksimaalseks suuruseks on 8 õpilast. Seetõttu teeb õpetaja väga palju individuaalset tööd õppijaga. Esimesel päeval kohe kogesime seda õppijakesksust ja individuaalsust – ühel õppijal oli lõputöö mannekeeni peal väljas ja lõputunnistus direktori laual valmis, osa õppijaid õmbles erinevaid tooteid ja üks õppija oli esimest päeva koolis ning tegi tutvust õmblusmasinaga. See eeldab õpetajalt väga suurt keskendumist, kiiret ümberlülitamist ja pidevalt korraga erinevate toodetega tegemist. Õmblemise eriala ei ole Portugalis väga populaarne (poulaarsemad on restoraniteenindus, turism, IT-erialad, autodega seotu). Sarnaselt rätsepatöö eriala õppuritega meil, oli ka sellesse kooli tulnud õppijaid väga erinevas vanuses ja erinevate eesmärkidega. Kes õppis iseendale hobi jaoks, kes kavatses oma töökoha luua jne. Kooli tunnuslauseks on “Botão a Botão Criamos Arte” (potrugali keelest tõlgituna – “Nööp nööbi haaval loome kunsti”). Nööpe kasutatakse ka kooli sisekujunduses üsna ohtralt.
Koolis töötab 4 rätsepatöö õpetajat (25-40 aastase eelneva õmblusalase töö kogemusega), 1 disaini õpetaja ja 1 turunduse ja juhtimise õpetaja (kes on kooli omanik ja direktor). Ka neil on probleemiks vananev kaader. Kandideerimisel on nõutav vähemalt 10-aastane erialase töö kogemus. Noori uusi õpetajaid leida ei ole väga kerge.

Koolis on võimalik õppida järgmistel õppekavadel:
Juurdelõikus, õmblemine ja modelleerimine – 550 tundi (õppeaeg 1-3 aastat sõltuvalt sellest, kas õppija käib koolis 1, 2 või 3 korda nädalas)
Mulaaž ja õmblemise kõrgem tehnika 550 – tundi (õppeaeg 1-3 aastat)
Õmblemismasinaga õmblemise intensiivkursus algajale – 5 tundi
Lasterõivaste kursus – 90 tundi
Moeateljee turundus ja juhtimine – 60 tundi
Moedisain (Rõivaste disain) – 60 tundi
Õmblemist tutvustav töötuba – 3-6 tundi
Õmblusalane käsitöö kursus – 24 tundi
Individuaalsed kursused vastavalt kliendi soovile

Õppemaks ja õppetöö graafik lepitakse kokku individuaalselt kooli registreerimisel. Õppijale on õppekavas täpselt ära määratud tooted (tööd) ja nende hulk, mis tuleb õppeaja jooksul valmistada. Pikemad kursused lõpevad praktilise lõputööga.
Õppetöö on toimub ühele grupile 3 tundi päevas = 3×60 minutit (va. nädalavahetuse lühikursused). Koolipäeva püütakse maksimaalselt ära kasutada. Kool on avatud 6 päeva nädalas (puhkepäev – pühapäev) ja õppetöö toimub erinevatel kursustel 10.00- 21.30.
Koolil on olemas töökohad õppijatele nii käsitsi- kui masintöödeks (enamus masinaid küll koduõmblusmasinad), juurdelõikuseks pinnad ning väga leidlikult lahendatud proovikabiinid. Õppekirjandus on avariiulitel väljas ja õppijad saavad kasutada. Õpetajad jagavad ka paljundatud õppematerjale. Kadedaks tegi meid suur hulk mannekeene, millel õpitakse mulaaži valmistamist. Laoruume kool ei vaja, sest töövahendid, kangad ja abimaterjalid ning lõigete valmistamiseks paber peavad õppijatel endal olema. Nii astusidki õppijad kooli uksest sisse ratastel reisikohvritega, et kõik vajaminev oleks kaasas. Õppijate juures märkasime ja see selgus ka nendega vesteldes, et nad on väga motiveeritud. Õppetöös osalemise kontrollimiseks on kohaloleku lehed, mida õppijad allkirjastavad. Puudumisi ja väljalangevust praktiliselt ei ole. Selle tingib kindlasti ka õppemaks, mis arvestades õppijate vanust, tuleb nende enda või oma pere, mitte vanemate taskust.
Tegemist on ainulaadse koolituskeskusega Portugalis, mis püüab taaselavdada traditsioone ja on ateljeedele väga heaks koostööpartneriks. Kursuste turundamisel kasutatakse kodulehekülge (kus väljas koolitajate CV-d koos nende kogemuste tutvustamise ja sertifikaatidega), Facebooki ja välireklaame. Suurem osa õppijatest tuleb kooli läbi soovituste (suust-suhu reklaam).
Lisaks koolile külastasime ka õmblusateljeed „Modistas de Lisboa“, kus töötab 2 rätsepat (sh pr. Antoniya, kes laupäeviti õpetab ka Atelier Paraiso koolis). Silma hakkas väga väike põrandapind, sest üürid on Lissabonis ülikõrged. Põhiliseks tööks olid ateljees praegusest perioodist tingituna lõpukleidid ja väga eksklusiivsed pruutkleidid. Tegemist oli oma ala suurte meistritega. Rätsepad juhatasid meid ka kangakauplustesse, milles kangaste valik võttis silme eest kirjuks ja kus saime väärtusliku tunni materjaliõpetuses. Väga suur valik oli erinevaid kaunistusmaterjale ja furnituure. Linnas liikudes hakkas silma ka paar rõivaste parandustööde teostamise kohta, millesse me ka sisse astusime. Põhiliseks töökeeleks oli inglise keel, kuid abi oli ka eelmisel aastal läbitud hispaania keele kursusest.
Väga huvipakkuv oli saada osa kohalikust kultuurist ja vaatamisväärsustest. Lissabon asetseb 7 künka otsas, mistõttu tänavad kulgevad mäkke või mäest alla. Väga kaunis on Lissaboni vanalinn (eriti valgustatuna öisel ajal), mis kulgeb piki Tejo jõe kallast ja vastaskaldal Jeesus Kristuse kuju. Kuulsad sillad – 25. Aprilli sild ja Vasco da Gama sild, mis oma 17,6 km-se pikkusega oli siis veel Euroopa pikim. Imetlesime Hieronymose kloostrit, Belemi torni, Maadeavastajate ausammast ,Püha Georgi kindlust. Külastasime Pena paleed Sintras, tutvusime Setubaliga, Sesimbra kalurikülaga, Seixaliga ja käisime ka Cabo da Rocal, mis on Euroopa mandriosa kõige läänepoolsem punkt. Õhtuses linnas kostus fado meloodiaid. Samuti saime osa kohalikust toidukultuurist. Lissabonis oli tunda lähenevat Eurovisiooni lauluvõistlust, seda nii välireklaamides, suletud alaga tulevase võistluspaiga läheduses kui ka kõrgendatud politseivalvega.
Portugali kultuuri üheks osaks on härjavõitlus. Kuna eelnevalt teadsime, et erinevalt Hispaaniast Portugali seadused ei luba härga tappa, siis otsustasime ka selle 3,5-tunnise etenduse ära vaadata. Pileti hind oli väga soodne, sest etenduse andsid kohaliku Torreerokooli praktikandid (nende hulgas ka üks tütarlaps, kes juhtis väga meisterlikult oma hobust). Meil polnud probleemi ka öise transportiga, sest hotell oli ju kohe üle tänava. Kokkuvõttes see hilisõhtune etendus (algas 21.45) ikkagi väga loomasõbralik ei olnud.
Kojusõit Lissabonist algas 1.mai hommikul läbi Varssavi ja Riia.
Päris kindlasti rakendame saadud teadmisi ja kogemusi Tekstiiliala ÕKT arendustegevuses.

Sarnased postitused