EVOLUTSIOONI TÕENDID
Elu arengust maal annab kõige vahetumat teavet paleontoloogia – teadus möödunud aegadel elanud organismidest.
Maakoores, eelkõige settekivimites, leidub kivistisi ehk fossiile ja elutegevuse jälgi paljudest väljasurnud organismidest, kuid ka taimede seemneid, lehtede jäljendid ja tolmuteri.
Joonis. Trilobiit Paraceraurus aculeatus (Eichwald) (http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/trilobita.html)
Paleontoloogilised uurimused näitavad, et maakoore erineva vanusega kihid sisaldavad erisuguste organismide kivistisi. Mida vanemad kivimid, seda lihtsama ehitusega organismide jäänuseid võib sealt leida. See annab tunnistust elu järkjärgulisest arenemisest järjest keerukama ja täiuslikuma ehitusega organismide suunas.
Väljasurnud organismide kõrval võimaldavad evolutsiooni kulgu selgitada ka praegu Maal elavad organismid. Selleks võrreldakse erisuguste organismide siseehitust, välisehitust, lootelist arengut ning elutegevust. Samuti võrreldakse olemasolevaid organisme väljasurnutega.
Erinevate organismide anatoomilise ehituse võrdlus näitab, et neil võivad olla põhijoonelt sarnased elundid või elundkonnad. Sarnasest ehitusest võib järeldada ühist põlvnemist, s.t. ühiste eellaste olemasolu. Sarnase põhiplaaniga ja ühise päritoluga elundid on homoloogilised elundid. Mõnel juhul kujuneb väline sarnasus ka erineva päritoluga elunditel, need on analoogilised elundid.
Homoloogilised elundid – nendel on sarnane ehitus, kuid funktsioon võib olla erinev (selgroogsetel jalg, loib, tiib).
Analoogilised elundid – nendel on ühesugune funktsioon, aga erinev ehitus (inimese ja putuka silma ehitus on erinev)
Põlvnemisseostele ja võimalikele eellastele viitavad ka mandunud elundid ehk vestigaalsed elundid, n.n. rudimendid. Need on elundid, mis ei arene täielikult välja ning on kaotanud oma algse funktsiooni (näiteks õndraluu lülid, kõrvuliigutavad lihased, ussiripik, osaline karvkate inimestel).
Organismide lootelise arengu võrdlusest selgub, et kõrgemate organismide loodete arengus korduvad mõned madalamate organismide loodete arengujärgud (biogeneetiline reegel).
Biokeemia ja molekulaarbioloogia meetodid võimaldavad võrrelda organismide keemilist koostist ja mitmesuguseid eluprotsesse.
Mida sarnasem on võrreldavate organismide üldine ehitus ja eluviis, seda suurem on enamasti ka nende sarnasus molekulaartasemel. Näiteks inimesel ja Øimpansil on enamik valkudest ühesuguse aminohappelise koostisega. Sarnaste geenide ja valkude olemasolu erisugustel organismidel on järjekordseks tõendiks nende organismide sugulusest ning ühisest eellastest. Mida suurem sarnasus, seda lähem sugulus.
Biogeograafia ja ökoloogia andmed näitavad, et organismide levik on seotud kindlate piirkondadega. Nii on ürg- ja alamimetajad levinud põhiliselt Austraalias.
Elu evolutsiooni tegureid ja üldist mehhanismi aitab selgitada ka kultuurtaimede ning koduloomade aretuse praktika. Ristamist, kunstlikku valikut ja teisi võtteid kasutades on inimene suutnud tundmatuseni muuta paljude organismide ehitust ja elutegevust. Analoogilised muutused võisid toimuda ka looduses.
