ELU ARENG MAAL
Praeguste arvutuste järgi on Maa ligikaudu 4,6 miljardit aastat vana. Maa ja elu ajalugu tõlgendatakse kivimikihtide järjestuse ning säilinud kivististe ehk fossiilide põhjal.
Sündmuste liigikaudne vanus aastates määratakse isotoopmeetoditega. Geoloogilise ajaarvamise ehk geokronoloogilisest skaalast on kerge leida erinevatele ajastutele iseloomulikke organisme ja taimi (mida allpool, seda vanemad).
Esmastest elukandjatest – protobiontidest – said alguse üherakulised ilma tuumata organismid – eeltuumsed ehk prokarüoodid.
Praegu esindavad prokarüoote bakterid. Ürgsed prokarüoodid elasid vees. Fossiilseid baktereid on tuvastatud juba 3,2 … 3,8 miljardi aasta vanustes kivimites.
Prokarüootsete organismidena eksisteeris elu Maal ligikaudu paar miljardit aastat. Umbes 1,4 … 1,8 miljardit aastat tagasi arenesid nendest päristuumsed organismid ehk eukarüoodid.
Eukarüootsuse teket seletatakse sümbiogeneesiga (n.n. endosümbioosi hüpoteesiga): mingisuguste amöboidsete prokarüootidega ühinesid aeroobsed prokarüoodid (millest kujunesid mitokondrid) ja fotosünteesivõimelised prokarüoodid (millest kujunesid kloroplastid).
Raku liigendumine osadeks tagas senisest tõhusama tööjaotuse. Raku lihtne pooldumine asendus mitoosiga, arenesid välja meioos ja suguline paljunemine.
Üherakuliste eukarüootidena arenes elu umbes 600 … 800 miljonit aastat. Selle aja jooksul kujunesid välja eukarüootsete organismide peamised rühmad: taimed, loomad ja seened.
Eukarüootne organismitüüp võimaldas kõige muu hulgas ka hulkraksuse tekke umbes 700 … 900 miljonit aastat tagasi.
Hulkraksuse kujunemise tähtsus:
- Hulkraksus võimaldas rakkude eristumist kudedeks ja organiteks.
- Kujunes organismisisene tööjaotus
- Hulkraksus tagas ka väliskeskkonnast paremini eraldatud ja püsivama sisekeskkonna.
- Koos kudede eristumisega arenesid hulkraksetel organismidel nende terviklikkust tagavad regulatsioonisüsteemid (närvi-, vereringe- ja hormonaalsüsteem).
- Hulkraksus võimaldas paljude uute organismitüüpide arengut.
- Hulkraksus kujunes välja nii taime-, looma- kui ka seeneriigis.
Suuremate geoloogiliste sündmuste ja kivististe leidude järgi on Maa ja selle elustiku ajalugu jaotunud erineva kestusega perioodideks. Geoloogilise ajaskaala suuremaid üksusi nimetatakse aegkondadeks ja ajastuteks.
|
Taimeriigi evolutsioon maismaal |
Loomariigi evolutsioon maismaal | |
|
410-440 miljonit aastat tagasi ÜRGRAIKAD (sõnajalgtaimed) · Esinevad varred, risoomid · Puudusid tõelised lehed ja juured |
400 miljonit aastat tagasi LÜLIJALGSED | |
|
280-360 miljonit aastat tagasi HIIGLASLIKUD SÕNAJALGTAIMED · Paljunevad eostega · Tõelised lehed – fotosüntees · Mulla teke taimejäänuste lagunemisest ja kivimite murenemisest |
395-345 miljonit aastat tagasi KAHEPAIKSED · Paljunemine vees · Elavad maismaal | |
|
300-350 miljonit aastat tagasi PALJASSEEMNE TAIMED · Paljunemine seemnetega |
280-300 miljonit aastat tagasi ROOMAJAD · Kehasisene viljastumine | |
|
100-130 miljonit aastat tagasi KATTESEEMNETAIMED · Õite ja viljade esinemine |
200 mln. a. tagasi IMETAJAD · Püsisoojasus · Areng emaüsas |
150 mln. a. tagasi LINNUD · Lennuvõime · Püsisoojasus |
|
2,5 miljonit aastat tagasi INIMENE | ||
Vanaaegkonna eel ja algul arenes elu vees. Ka praeguse Eesti alasid kattis sel ajal meri – Paleobalti meri. Ordoviitsiumi ja siluri ajastutel meres elanud vetikatest, ainuraksetest, käsijalgsetest ning teistest organismidest moodustusid põlevkivi, fosforiit ja lubjakivi. Devoni lõpust kuni kvaternaari ajastuni puuduvad Eestis aluspõhja kivimid. Sellest ka suur lünk Eesti paleontoloogilises kroonikas.
Vanaaegkonna keskel toimus Maa biosfääris oluline muutus – elu levis maismaale (ürgraikad).
Taimede järel võisid maismaale elama asuda ka loomad, kes toitusid taimedest. Esimesteks maismaaloomadeks peetakse hulkjalgseid ja mõnesid teisi lülijalgseid. Lülijalgsete järel ilmusid kahepaiksed.
Vanaaegkonna lõpul toimusid Maal suured muutused: kogu maismaa ühines suureks mandriks – Pangaea.
Keskaegkonna vältel lagunes Pangaea hiidmanner osadeks ning kujunesid välja praegused mandrid ning Vaikne ja Atlandi ookean. Taimeriigis mitmekesistusid ja muutusid valitsevaks paljasseemnetaimed. Loomariigis valitsesid roomajad.
Keskaegkonna alguses (triiases) arenesid loomhambused roomajad, keda peetakse imetajate eelkäijateks.
Keskaegkonna lõpul toimusid Maa biosfääris taas suured muutused – ökoloogiline kriis.
Arenesid välja õistaimed, mis hakkasid asendama keskaegkonnale iseloomulikke paljasseemne- ja sõnajalgtaimede kooslusi. Keskaegkonna roomajatest arenesid ka linnud. Juura ladestust on leitud ürglinnu Archaeopteryx lithographica kivistisi.
Uusaegkond algas intensiivse mandrite kerkimise ja mäestike (Alpid, Kaukasus, Himaalaja, Andid jt.) tekkega. Elukooslustes mitmekesistusid ja levisid õistaimed ning imetajad ja linnud.
Bioloogilise evolutsiooni viimaseks suursündmuseks oli inimese ilmumine Maale – see leidis aset ligikaudu 2,5 miljonit aastat tagasi.
Ligikaudu 3,8 miljardit aastat kestnud elu ajaloost võib järeldada järgmist:
- elu on alguse saanud lihtsa ehituse ja elutalitlusega olestest;
- aja jooksul on Maa elukonda ilmunud üha keerukama ja täiuslikuma organisatsioonitüübiga organismid;
- kõrvuti uute liikide tekkimisega on palju liike välja surnud;
- erisuguste organismirühmade vahel on olnud vahepealsete tunnustega üleminekuvorme.
