Punutud istmega tooli restaureerimine

Toolide istmetes ja seljatugedes, tugitoolides ja diivanites punutud vahe tükke hakati kasutama vene mööblil XVIII sajandi teisel poolel. Punumismaterjalideks olid harilikult naturaalse värvusega või värvitud (mõnikord ka kullatud) ribad (õled), mida saadakse kõrkjasüdamike kihtideks jaotamiseteel või rotangi kõrrest palmist – kasvab Lõuna- aIadel Aasias. Rotangi kõrred küündivad kuni 400 m pikkusteni. Rotangist punumine on laialdaselt levinud Vietnamis, kustkaudu meie maale tulevad punutud esemed ja poolfabrikaadid mööblile (võrk).

Reas maades (Saksamaa, Itaalia, Kanada jt.) punutud istmete ja seljataguste valmistamiseks kasutatakse kapronribasid ristlõikega 2,5x0,7 mm, millega saab hästi imiteerida õlgrotangi. Õlgrotangi imiteerimiseks võib samuti kasutada kapronnööri, mida kasutatakse tennisereketites. Et ta oleks lame, teda triigitakse läbi paberi kuuma triikrauaga. Soovi korral võib teda värvida igasugustesse värvidesse.

Purunenud punutud istmega tooli restaureerimisel ennekõike eemaldatakse vana võrk, lõigates teda noaga, puhastatakse istme sarje avad. Siis taastatakse ja viimistletakse tooli karkass. Peale seda asutakse punutud istme taastamisele. Kui tööd tehakse esmakordselt, siis on kasulik eelnevalt joonistada vana võrk, kujutades punumise igat etappi kindla värviga, märkida avade hulk ja õlgede arv igas avas. 

Näitena on võetud üks kõige lihtsamatest ja levinumatest punumise joonistest – “kaheksanurk” (joon.29 a). Seda teostatakse seitsme operatsiooniga (kirjeldatud allpool).

Esimese vertikaalse rea punumine Kinnitatakse õlekõrs keskmisse avasse tooli tagasarjel puidust vaiakese abil, jättes otsa umbes 7 cm pikaks. Tõmmatakse teda läbi keskmise ava esisarjel, pistetakse läbi selle ja las takse alumiselt poolelt naaber vasak või parempoolsesse avasse, siis vastavasse avasse tagasarjel. Niisugusel viisil punutakse pool istet. Siis korratakse operatsiooni, hakates keskelt ja punutakse teine pool. Nurga avad peavad jääma tühjadeks. Õlekõrred peavad jääma omavahel paralleelseteks, täisnurkseteks sarjedega ja hästi pingutatuks.

Taimseid kiudusid (pilliroog, rotang) niisutatakse töö käigus, tõmmates neid, näiteks, läbi nõus olevast veest või niisutades sõrmedega õlekõrre sisemist pinda. Ei või lubada õlekõrre järske paindeid, keerutades teda, sest see võib viia murdumiseni või tema pikikiudu lõhenemiseni.

Niisutatakse samuti õlekõrre otsi, kui lõpeb üks lõik ja tema külge seotakse uus. Tehakse seda järgmisel viisil. Esimese lõike lõpp põimitakse teise lõpuga ja tõmmatakse kinni aasaga. Saame liikuva sõlme, mis paigutatakse sarje alumiselt poolelt kahe külgneva ava vahele. Esimese lõike lõpp kinnitatakse põimides teda kaks korda ümber vahemiku kahe ava vahel ja pingutades sõlmi alumiselt poolelt. Mõlemate lõigete otsad lõigatakse ära kääridega.

Vanasti, kui punumiseks kasutati pilliroo lühikesi lõike, neid ei seotud vaid kinnitati avades naeltega või puidust punnidega, mida ei võetud välja. Kantimist punutud võrgul ei tehtud.

Esimese horisontaalse õlekõrtega rea punumine (joon.29 b). Seda operatsiooni alustatakse istme esisarjelt ja minnakse üle tagasarjele, ühtlaselt pingutades õlekõrsi, asetades neid esimese rea peale ja kinnitades aegajalt puidust vaiakestega, et vältida nende erakordset pingutamist. Tulemuseks peab saama tihe, ühtlaselt pingutatud võrk.

Teise vertikaalse rea punumine Seda operatsiooni alustatakse, nii nagu esimese vertikaalse rea punumisel, istmeraami tagasarje keskelt. Õlekõrred asetatakse esimese kahe rea peale, paralleelselt esimese vertikaalse reaga, kuid väikse nihkega paremale nii et nende vahele moodustuks kitsas pilu.

Teise horisontaalse rea sissepõimimisega punumine Selle rea õlekõrred punumisel lastakse vertikaalsetele alla ja ülesse (joon.29 c), asetsedes paralleelselt esimese horisontaalse reaga väikse nihkega. Alustatakse punumist istme tagasarjest, lastakse õlekõrred esimeste vertikaalridade alla ja teiste vertikaalridade peale. Vaja on säilitada suurt ettevaatust taimsete kiududega töötamisel, mitte lubades nende järske paindeid ja keerdumisi.

Esimese diagonaalrea punumine. Seda operatsiooni alustatakse istme vasakust tagumisest nurgast (joon.29 d). Kinnitades õlekõrre otsa vaiakesega nurga avas, vedades teda diagonaalselt, asetudes horisontaalsete ridade peale ja vertikaalsete ridade alla. Minnes vastas asetseva nurgani, tuuakse õlekõrs tagasi paralleelselt esimesega, tõmmates teda läbi naaberavade esisarjel ja asetudes horisontaalsete ridade peal ja vertikaalridade all. Sel viisil punutakse istme alumine vasak nurk, siis alustatakse samast nurgaavast, parem.

Teise diagonaalrea punumine Seda operatsiooni alustatakse istme paremast tagumisest nurgast, kasutades samu avasid ja pingutades õlekõrsi risti esimestele diagonaalridadele (joon.29 e). Õlekõrred läbivad horisontaalsete ridade all ja vertikaalsete ridade pealt. See operatsioon vajab erilist tähelepanu ja hoolikust. 

Kantimine Peale võrgu punumise lõppu ja õlekõrte otste kinnitamist tullakse kantimise juurde. Selleks kasutatakse kahte erineva laiusega riba – laia kandi jaoks, kitsast – selle kinnitamiseks. Kitsas riba kinnitatakse ühes istme nurkadest ja lastakse läbi sarjede alumiselt poolelt, perioodiliselt (üle ühe ava) tõmmates välja ja tehes aasa. Laia riba lõik lastakse läbi aasa, mis tõmmatakse kõvasti kinni (joon.29 g). Kandi otsad kinnitatakse nurga avades ja lõigatakse otsad ära.