HAISTMISMEEL
Haistmine on lõhnade tajumine ja eristamine selleks kohastunud kemoretseptori, s.o. haistmiselundi abil.
Oletatavasti põhineb haistmine haistmiselundile sattunud molekulide füüsikalisel toimel. Eriti tugev lõhn on aineil, mis tekivad kas organismi ainevahetuses või orgaanilise aine lagunedes. Haistmismeel on väga tundlik ja eristamisvõimeline, loomaliigiti ja isenditi on suuri erinevusi. Kestva ärritusega kohanetakse kiiresti (adaptsioon). Eriti hea haistmisvõimega loomade ehk makrosmaatikute (näiteks koera) haistmine on tuhandeid kordi teravam kui mikrosmaatikute (sealhulgas inimese) haistmine.
Haistmiselundiks on inimesel nina.
Inimese nina koosneb:
- luulise ja kõhrelise toesega välisninast,
- näokoljus paiknevast ninaõõnest,
- mida suuõõnest eraldab kõva suulagi.
Nina vahesein jaotab ninaõõne kaheks pooleks; need jaotuvad kolme ninakarbikuga omakorda kolmeks ninakäiguks (ülemiseks, keskmiseks ja alumiseks).
Nina ülaosa seinas on haistmispiirkond, ninakäiku avanevad koljuluudes paiknevad nina kõrvalurkad (kiilluu -, otsmiku - ja ülalõuaurge ning sõelluurakud), alumisse ninakäiku avaneb nina pisarakanal. Paksu veresoonerikka limaskestaga ninaõõne ülesanne on sissehingatava õhu haistmine, soojendamine, niisutamine ja puhastamine.
