KUULMISMEEL
Helide tajumine, võime eristada helilaineid nende amplituudi ja sageduse alusel (akustika) ning teha kindlaks heliallika asukoht ja liikumine ruumis.
Kuulmiselundiks on kõrv, millel eristatakse:
- väliskõrva,
- keskkõrva,
- sisekõrva.
Joonis: Kõrva ehitus (http://mudelid.5dvision.ee/kuulmine/korv_teooria.htm)
Väliskõrv koosneb kõrvalestast ja oimuluuse minevast kuulmekäigust. Kuulmekäigu pikkuseks on umbes 3 cm. Seal paiknevad kõrvavaigunäärmed ja vahel
ka karvad .
- Kõrvalesta ülesandeks on püüda helisid ja suunata need kuulmekäiku. Inimene ei
ole võimeline oma kõrvalesta heliallika poole pöörama. - Kuulmekäigu lõpus on õhuke pingul nahk - trummikile. Kuulmekäiku sattunud helid panevad trummikile võnkuma. Trummikile ülesandeks on anda võnkumine edasi keskkõrvas asuvatele kuulmeluukestele. Lisaks on trummikile ülesandeks kaitsta keskkõrva külma ja haigustekitajate eest.
Keskkõrv kujutab endast õhuga täitetud õõnt, kus paiknevad kolm väikest luud,
mida nimetatakse kuulmeluukesteks.
Kuulmeluukesed - vasar, alasi ja jalus on inimese kõige väiksemad luud. Vasar on kokku kasvanud trummikilega. Jalus on seotud teoga. Nende vahele jääb alasi. Kuulmeluukeste ülesandeks on trummikilelt saadud heli võimendamine ja edasiandmine sisekõrva.
Keskkõrvast algab kitsas umbes 3-4 cm pikkune õhuga täidetud kanal - kuulmetõri.
Kuulmetõri viib neelu ja selle kaudu on keskkõrv ühenduses välisõhuga. Kuulmetõri
ülesandeks on hoida õhurõhk mõlemal pool trummikilet ühesugusena.
Kui inimesel on tugev nohu võivad mõnikord haigustekitajad sattuda mööda kuulmetõri ka keskkõrva, põhjustades seal keskkõrvapõletikku. Tihedamini põevad seda haigust lapsed, sest võrreldes täiskasvanutega on nende kuulmetõri laiem ja lühem. Seetõttu pääseb nohuga tekkinud lima kergemini keskkõrva.
Sisekõrv koosneb kolju sees asuvatest õõntest, milles on juhad ja kotikesed. Ühes
õõnes on kuulmiselund ja teises õõnes tasakaaluelund. Seega on sisekõrv peale kuulmiselundi ka tasakaaluelund.
Sisekõrva kuulmiselundiks on tigu. See on spiraalne torukujuline ja luustunud õõs.
Teos on kaks omavahel membraanidega eraldatud ja vedelikuga täidetud kanalit.
Poolringjuhades, mõigus ja kotikeses asub tasakaalu - e. vestibulaarelund. Teojuha on umbselt lõppev kolmekandiline spiraalne toru, mille üks sein asetseb põigiti teo valendikus. Teojuha basilaarmembraanis on paralleelsed kiud, nn. kuulmekeeled (u. 24 000). Nende pikkus on teotipus kuni 500, teopõhimikul u. 50 mikromeetrit. Kiud võnguvad samas rütmis kui perilümf. Basilaarmembraanil asetsev retseptoorne seadis (kuulmisrakud, närvilõpmed) moodustab koos tugirakkudega spiraalelundi (Corti elund, see on tegelik kuulmiselund), mis koos kuulmekeeltega täidab mikrofoni ülesannet, transformeerides mehaanilised võnked närvierutusteks. Sealt algavad kuulmisnärvi kiud juhivad tekkinud impulsid ajju.
Inimese kõrv kuuleb ja eristab helisid, mille sagedus on 16 - 20 000 Hz. Mõigus ja kotikeses on retseptoorse epiteeli (meelerakkude) tähnid (tasakaaluväljad), poolringjuhade laienenud säärtes harjad, mida katab sültjas mass. Peaasendi muutmine põhjustab tasakaaluvälja retseptoorsete rakkude pinget või sültja aine rõhumist rakkudele, see tekitab närvilõpmeis erutuse. Tähnidest ja harjadest algavad esikunärvi kiud juhivad erutuse ajju.
Kuulmiselundid (kõrvad) on suure tundlikkuse ja kiire reageerimise tõttu võimelised vastu võtma ja eristama rohket informatsiooni. Kuulmiselundi ja närvikeskuste koostalitlus võimaldab loomadel kasutada liigikaaslastega suhtlemiseks signaalse tähenduse häälitsusi. Kuigi inimühiskonnas on suhtlemisvormide mitmekesistudes suurenenud nägemismeele osatähtsus, saab kõne abil suhelda põhiliselt kuulmise vahendusel. Inimese kõrvaga helina tajutav madalaim võnkesagedus - alumine kuulmispiir - on u. 16-20 Hz, ülemine kuulmispiir ulatub noortel 20 000 Hz-ni, vanaduses alaneb (isegi 5000 Hz-ni). Suurim kuulmisteravus on inimesel 1000 - 5000 Hz piires, see näitab kohastumist kõnehääles domineerivate helisagedustega ( ~ 300 - 3500 Hz). Inimese kuulmisteravuse uurimiseks kasutatakse kliinilises diagnostikas lihtsaimal juhul erikõrguse ja muudetava tugevusega helisignaale (sosinkõne, helihargiga tekitatud toon). Üksikasjalisemaid andmeid kuulmise kohta võib saada audiomeetri abil. Kui diagnoosiks ei piisa uuritava isiku enda otsustest (kuulen, ei kuule), rakendatakse lisaks elektrofüsioloogilisi jm. uurimismeetodeid. Heliärrituse füsioloogilise toime tugevuse määramiseks kasutatakse detsibellskaalat; 1-kilohertsise sagedusega helide puhul on kuuldelävele vastav helirõhu tase u. 0.2 mikropaskalit, helid, mille tugevus ületab 130 dB, tekitavad kõrvas valu, eriti kestva toime korral.
