Merilin Aur, kes õppis juuksuriks, käis õpirändes Hispaanias 13.11-03.12.2018. Merilini ülitoredalt ja väga põhjalikult kirjutatud praktikakokkuvõtte ning blogi kaudu on võimalik tutvuda tema õpirändega.
Õpiränne Hispaanias
Välispraktika toimus 20.11-01.12.2018 Baskimaal, Põhja Hispaanias-Donostias, San Sebastiani linnas Marta G Estilisimo ilusalongis. Töö ajad olid vastavalt kohaliku kooli ning ettevõtte poolt kokkulepituna. Pühapäevad ja esmaspäevad vabad. Praktika eesmärgiks oli olla üks osa tiimist. Soov oli näha uusi asju, tegutseda kui ka õppida kohaliku keelt. Samuti uus kultuur, mood ja uued nipid, millest kindlasti seal salongis puudust ei tule. Eeltööna oli infoks, et salong teeb koostööd erinevate teatritega, osaleb show-del, tegelevad juuksepikenduste kui ka nö juukseproteesidega. Ettevõtte omanik Marta Garcia on väga laia silmaringiga naisterahvas, kes jõuab igale poole. Täiendab end palju ning on kliendid ilmselgelt oma oskustega ära võlunud.
Salong ise on mõnus ja avar ja asub keskusele väga lähedal. Salong asub 2 korrusel, kuid ligipääsuks on olemas lift ning see ei takista kellelgi tulemast. Sissepääsemiseks muidugi on vaja inimestel vajutada uksekella, mis peale siis uks läheb lukust lahti. Salong on avatud esmaspäevast laupäevani. Esmaspäeviti avatakse kell 9.30 ja on kuni kella 14.00ni lahti- seejärel toimub Siesta. Teisipäeviti ja kolmapäeviti on lahtioleku ajad 9.30-13.00, Siesta aeg ja siis jälle avatud 15.30-19.00. Neljapäeviti ja reedeti on avatud 9.30-19.00 ja siesta aeg toimub töö ajal, pool tundi igale töötajale, et töötajate ruumis einestada. Laupäeviti on avatud 8.30-14.00. Aga neil on selline tore koostöö, et mitte keegi enne ei lahku varem, kui kõigil on tööd tehtud. Klient lahkub ja siis lahkuvad alles kõik töötajad koos.
Töötajaid oli seal sellel korral kohapeal kummalgi töönädalal 4 töötajat ja Marta. Muidu on neid kohal 5 töötajat ja Marta, aga seekord olid osadel puhkusenädalad. Tore oli, et ma siiski kõik töötajad ära nägin – üks armsam kui teine. Kõik töötajad olid väga suure südame ning abivalmid. Esimesel päeval, kohe kui sinna läksin, uurisin, mis minu ülesanneteks on ja kuna rahvast veel ei olnud, siis nad näitasid kõik ette – siis on hea koostööd teha. Sellepeale öeldi mulle, et meil teevad kõik kõike ja ma ei pea tegema selliseid asju ainult, mida nemad võib-olla teha ei tahaks/ei viitsiks. Tõesti- see tiim on nii ühtne ning kokkuhoidev.
Praktika iseloom oli töökas. Kuna tööd ma teha ei karda ja olin valmis selleks, et mul ei lastagi midagi teha, siis minu üllatuseks sai minust täisväärtuslik tiimikaaslane 3ndal praktikapäeval. Kordagi ei olnud seda, et nad oleks pidanud mulle ütlema, et tee nüüd seda ja tee siis seda. Pigem oli, et kui neil oli abi vaja, siis – Merilin, please, can you do coloring? Jne.
Minu tavaline praktikapäev nägi välja järgnev- hommikuti tulles salongi tõin ära rätikud kuivatusruumist ning siis üheskoos lappisime need kokku ja panime riiulitele. Klientide vastuvõtt: võtsin nende joped/mantlid ja ulatasin salongi mantli, tegin selgeks kas tuleb värvimine või lõikus. Ja vastavalt sellele siis suunasin kliendi istuma ja valmistasin ta ette juuksurile. Hoidsin silma koguaeg peal, et oleks puhtaid rätikuid, et rätikud saaksid pessu, kuivama. Pühkisin peale lõikust juuksekarvad ning vajadusel hoidsin sirgestajat, et töö saaks olla kiirem, efektiivsem ning ohutum. Nimelt on neil seal kasutuses ainult üks töökäru, kus on asjad kõigile- kammid, rullharjad, viimistlusvahendid. Kui parasjagu kellelgi aega ei ole, et hoida sirgestajat, siis nad panevad need kahe jala vahele. No pole eriti turvaline ju. Pesin usinalt päid, mis mulle sobis – sain peapesukausid puhtana hoida. Ja samuti ülevaate kõikjale- nägin kui värviti, nägin kui teostati lõikusi ning soenguid.
Kuna kliendid kiitsid väga minu peapesu oskuseid ja nad ka ise olid väga rahul minu tehtud peapesudega, siis viimasel päeval ütles Marta, et ta ei saa mind koju lasta. Mõned päevad varem kaks töötajat arvasid, et nad võiks mu ühe teise töötajaga ära vahetada. Et tema siia Eesti ja mina jään nende juurde. Olenemata keelebarjäärist, mis mingil määral oli, ei jäänud miski tegemata ega saanud valesti tehtud. Kui keelt ei oska, siis kehakeel on ju alati abiks. Arvestades minu viimast tööpäeva ja kohustusi, mida täita sain, siis julgen öelda, et ma sain hästi hakkama oma tegemistega.
Minu kolm nädalat võõral maal, võõras riigis ja ettevõttes andis mulle palju. See julgus, et minna ja olla eemal 3 nädalat oma perest ja võõraste inimeste keskel, on kindlasti miskit sellist, mis pani proovile mu pingetaluvuse. Leidsin end väga mugavalt olemas. Avastasin endas väga hea orienteerumise oskuse – linn oli mulle varsti tuttav ning alati sain aru, kus ma olen. Seda, et äkki olen eksinud või äkki vale bussi peal, vales bussipeatuses- ei, kõik oli nii loomulik. Kuna Hispaania keelel on palju sarnaseid ning sama tähendusega sõnu, siis sai isegi mitte inglise keelt rääkivate inimestega suheldud vajaduspärastest asjadest. Küll aga oli baski keel, mis oli totaalselt erinev hispaania keelest endast, rääkimata muust. Aga ka see ei tekitanud suurt poleemikat, kuna salongis usinalt õpetati vajalike sõnu. Julgen öelda, et olen kindlasti elukogenum, julgem ja targem sealt tagasi tulles. Ainult, et tükike südamest jäi San Sebastiani. Tuleb tagasi minna sellele järgi või kaaslaseks talle teine tükikegi jätta. Kindlasti õpetas mulle ka kooselamine kellegi teise, kui oma pereliikmega, kolm nädalat ühes ruumis ja peaaegu kõike koos tehes, andis kindlasti juurde oskust rohkem teistega arvestada ja tolereerida. Ka andis see aeg ülevaate- kas ma oleksin võimeline ka tulevikus temaga kusagile reisima ja pikalt aega veetma.
Linn oli ilus ja väga kodune. Nimelt on ta ookeani äärne linn nagu Pärnu meil. Loodus ilus, roheline ja soojamaa hõnguline- palmid, soojad ilmad. Ainult, et San Sebastian oli suurem kui Pärnu, nii Tallinna suurune. Siiralt tore oli vaadata kui armsad on inimesed tänaval, naeratused ja selline mõnus vaba olek. Abivalmid teenindajad, kui küsid ja uurid, poevad nahast välja, et inimest võimalikult palju aidata, isegi kui ta ei oska inglise keelt ja mina hispaania keelt. Inimesed on andekad, teevad oma trikke, etteasteid ning muud imelist kunsti. Nad ei kerjanud, nad andsid sulle emotsiooni ning sul oli võimalus seda ettevõtmist toetada.
Mida õppisin praktikalt- koostööd, uusi soengu viimistlemise võtteid, kuivatama poole võimsama ja väiksema fööniga, kui mul endal kasutuses. Arendasin oma peapesu oskust, kiirust ja korrektust värvi peale kandmisel. Ja ma õppisin rohkem naeratama. Probleemsituatsioone kui selliseid ei olnud. Võib olla, kui siis ainult nö eraelus, kus külg külje kõrval ning oma selline privaatolemise võimalus puudus. Aga ka sellest sain üle oldud. Kodus olles saan ju minna kasvõi teisse tuppagi, aga seal oli ainus omaette olemise võimalus vannitoas. Aga mis sa ikka seal passid. Julgen öelda, et see võimalus oli ilmselt mulle viimane. Selliseid võimalusi ei pruugi mul elus enam tulla, et saan osaleda programmis, kus kõik on tasutud- mine, naudi, ole ja õpi.
Ma nautisin seda kõike täiel rinnal, ma õppisin igast asjast, mida õppida andis. Ma sain tohutult juurde nii elukutsekogemusi kui ka elukogemust ennast.
Tulla võõrasse riiki, saada hakkama probleemsete situatsioonidega, seal juures jääda rahulikuks ehk siis mitte minna paanikasse. Jah, vahel ma ärritusin, aga see oli mööduv. Ja mitte kedagi see ei kahjustanud ega teinud liiga. Aga see ongi kogemus.
Kas minna või mitte minna, siin ei tohiks sellist küsimust ollagi. Kui antakse võimalus, tuleb seda kasutada. Alguses ma muretsesin, et kuidas mu abikaasa ikka saab 3 nädalat kahe lapsega hakkama ja kuidas mina saan hakkama. Ma pole elus olnud ei oma abikaasast ega lastest nii kaua eemal. Õnneks on tänapäeva ühiskond ja tehnika nii arenenud, et saime Facetime, Viberi ja Whatssappi abil suhelda. Muide, suhtlesin ka meie kontaktisikute Olaizi ( kooli inglise keele õpetaja ) ja Noraga ( kooli direktrissiga) Whatssappi vahendusel, sest see on seal väga popp. Koduigatsust mul ei olnud, igatsus pere järgi-muidugi.