Läbipaistmatu viimistlus

Puidu läbipaistmatu viimistluse põhilisteks liikideks minevikus olid kuldamine ja õlivõi liimivärvidega värvimine. Seejuures värvitud tooted omasid sageli kullatud detaile.

Kuldamine. See viimistluse liik on tuntud iidsetest aegadest. Eriti laialdaselt kasutati teda interjööride, mööbli ja inventaride kaunistamiseks XVII – XVIII sajanditel ja XIX sajandi esimesel poolel. Barokk, rokokoo ja ampiirstiilide mööblil kuldamine oli üks põhilistest viimistluse viisidest. Ta annab puidu pinnale mitte ainult kõrge kindluse, vaid ka dekoratiivsete efektide mitmekesisuse kuldamise erinevate varjunditega: punakast kuni rohelise varjundini, läikivast kuni matini.

Kuldamisel peale üldiste viimistlemisel kasutatavate materjalide – kasutatakse veel liime, lakke, lihvmaterjale ja ka erimaterjale: fooliumi, peenedispersioonilisi plastmasse, polümenti ja mõningaid lakke.

Fooliumiks nimetatakse metallide õhukesi lehti, mis saadakse metallplaadikeste valtsimisel vahelehtedega pärgamendist ja teistest materjalidest niikaua, kui iga lehekese mass saab võrdseks etaloniga, kullal on see 1 g/m . Seejuures fooliumi paksus läheneb kuni ühele saja tuhandele osale millimeetrist. 

Harilikult viimistluseks kasutatakse lehtkulda või kahekordset, kus esipind (lehthõbe) on kullast, sisemine pind hõbedast või vasest. See saadakse kahest metallist plaadikeste koos valtsimisega. Välja lastakse lehtkulda raamatukestena mõõtmetega 120 x 70 või 91,5 x 91,5 mm. Raamatukeses võib olla 10, 30 või 60 lehekest koos suitsupaberist vahelehtedega.

Mõnikord kasutatakse kuldfooliumi asemel tema imitatsiooni – potaali – vase ja tsingi sulamit (4:1), mis tuleb samuti müügile raamatukestena 100 lehekest raamatukeses mõõtmetega 110x110 või 150x150 mm. Potaal hapendub õhuhapnikuga, seepärast on vajalik tema kasutamisel kasutada kaitseks lakikihti.

Teine kullast fooliumi asendaja on vahtkuld, kujutab endast kaksistinasulfiidi pulbrit, mis lakiga segatuna moodustab emaili. Emailkate omab kõrget tugevust, peaaegu ei hapendu ja imiteerib hästi kuldamist.

Peendispersiooniline plastmass, mis koosneb kriidi või kaoliini segust liimiga ja moodustab kuivamisel kõva ja sileda krundikihi kuldkatte alla. On olemas mitmeid peendispersioonilise plastmassi valmistamise viisi. Üks nendest on järgnev: 20% tisleriliimi lahus või 16% nahaliimi lahus, mida on soojendatud veevannis t 50…60 C, millesse läbi peene sõela viiakse järkjärgult settepulbrit ja siis kuivatatud kriiti ligikaudu 1,5 kg 1 liitrisse liimilahusesse. Peale hoolikat segamist saadakse ühtlane valge mass, vabalt pintslilt voolav pikkade niitidena. Koostist kasutatakse soojendatult. 

Krundi tugevuse tõstmiseks plastmassi koostisse lisatakse mõnikord marmorpuudrit või peeneks jahvatatud pagu, aga tema riknemise kaitsmiseks – antiseptilist lahust, mis viiakse sisse liimilahuse valmistamisel.

Vastavalt sidumiskoostise kinnistamiseks fooliumkuldamisel võib olla liimiv (liimi või polümendi kasutamisel) või õline (õlilaki kasutamisel). Liimiva kuldamisega võib saada katte erineva läikeastmega – peegel kuni poolmatini, erinevate värvuste varjunditega; See on efektiivne. Õlisel kuldamisel kate omab suurt tugevust ja veekindlust, kuid ta on tumedam ja ühtlasem värvuselt ja läikelt. Esimest kasutatakse sisemistel, teist – välimistel töödel. 

Polüment – pastataoline siduv koostis, mis saadakse savipulbri segamisega (võib olla rasvane savi) mesilasvahaga, pekiga, seebiga ja teiste komponentidega, mis omavad head adgeesiat.

Õlisel kuldamisel kasutatakse väga sageli lakke, mis kujutavad endast segu õlilakist ja naturaalsest kondensvärnitsast vahekorras 2:1. Kuivamise kiirendamiseks viiakse lakki kuni 15% sikatiivi. Vedeldatakse teda töö viskoossuseni tärpentiini või lakibensiiniga. 

Kuldamist teostatakse spetsiaalse instrumentide komplektiga. Kuldamispatja (joon.28 a) mõõtmetega 20x15 sm kasutatakse kuldlehekeste osadeks lahtilõikamisel – tehakse hobusejõhvist või mererohust, ületõmmatud kahele kihile flanellile seemisnahaga. Padi kinnitatakse kindlale alusele. Kahelt või kolmelt poolt kinnitatakse äärised – sirmid fooliumi ärapuhumise kaitseks.

Kuldamisnoad (joon.28 b) kahepoolsete lõikeservadega on erinevate kujudega ja on mõeldud kullast lehekeste lahtilõikamiseks ja nende ülekandmiseks raamatust padjale. Neid valmistatakse painduvast vetruvast terasest.

Erinevate kujude ja mõõtmetega pintslitega (joon.28 c, d) kantakse pinna peale peenedispersiooniline plastmass, polüment, lakid ja kulla lehekesed. Teraskonkse (joon.28 e) kasutatakse puhastamiseks ja nikerduste poolitamiseks peale plastmassi pealekandmist.

Lühidalt võib kuldamise tehnoloogiat ette kujutada järgmisel viisil. Ettevalmistatud kuldamiseks puidu pind määritakse kuuma tisleri (naha)liimi lahusega. Seejuures laiad pinnad, suured nikerdused ja konstruktsiooni erinevate osade kokkupuutekohad tõmmatakse üle niisutatud kuumas liimilahuses ja väljaväänatud hõreda linase lapiga – serpjankaga (hõre puuvillriie). Siis kantakse peendispersioonilisele plastmassile mitmed kihid, kuivatades ja lihvides igat kihti. Nikerduse plastmassiga katmisel teostatakse reljeefi poolitamist, et säilitada tema kindlapiirilisust. Siis plastmass lihvitakse hoolikalt ja läigestatakse, viies tema pinna kõrge sileduseni. 

Ilma polümendita liimkuldamisel plastmasskihile kantakse soojendatud nahavõi kalaliim ja liimi kleepimiseks – fooliumkulda käpppintsliga. Kuld surutakse kinni pintsliga või vatitampooniga. Sel viisil pind saab olema matt.

Polümendiga liimkuldamisel kantakse mitmed polümendi kihid, kuivatatakse ja läigestatakse villase lapiga. Kantakse polümendile 25% piirituselahus, mis lahustab teda ja kleebib kullatise. Siis pinda poleeritakse kõvast kivist (agaat, safiir) poleerimispulgaga (joon.28 g). Pind tuleb läikiv.

Õlikuldamisel peenedispersioonilisele plastmassile kantakse mitmed kihid õlivärvi (kuldne ooker) ja peale kuivamist ja lihvimist – õlilaki ja värnitsasegu. Lakkkate kleepumiseks asetatakse fooliumi tükikesed. Pind tuleb matt ja säilitab fooliumi värvuse. 

Nikerduste kuldamine on eriti efektiivne, kui läikivad poleeritud osad vahelduvad mattpindadega. Seepärast nikerdustega toodete viimistlemisel (mööblil, ehisliistudel, pildi ja peegliraamidel) kumerused tehti harilikult poleeritult, nõgusused – matina. 

Potaali kasutamine kassikulla asemel, aga samuti hõbeda kasutamise puhul pealmisele kattele kantakse 15…20% želatiinlahus või piirituslakk, mis hoiab ära metalli hapendumise.

Kullatud pinna vigastused kujutavad endast määrdumisi, muljutisi ja kriimustusi kullatud pinnal, plastmassikihi purunemisi (praod, laialivalgumised, kaotused) ja lõpuks puitaluse purunemisi pragudena, kildudena ja kullatud nikerduse fragmentide kaotuseni.

Hinnalise muuseumimööbli restaureerimisel kulunud kullatist ei uuendata, vaid piirdutakse ainult loputamisega ja säilinud osade kinnitusega. Mõningatel juhtudel teostatakse osalist kuldamist, kui vigastatud pind ei ole väga suur ja toonitakse ta vana kulla sarnaseks.

Olmelised määrdumised eemaldatakse väga ettevaatlikult pehme pintsliga või vatitampooniga, kasutades liimilahust, mida kasutatakse kuldamisel (naha, kala) või lasteseebilahust. Ei või lubada ohtrasti kullatud pinda niisutada, sest see võib viia kihi laialivalgumiseni.

Tugevatel määrdumistel, aga samuti kullatud pindadel, lakist, õlivõi pronksvärvist, puhastust teostatakse spetsiaalsete koostistega või lahustitega (nuuskpiirituse lahus, atsetooni ja piirituse segu).

Kullatise kaotuse taastamisel teostatakse kõik operatsioonid, mida kasutatakse sellel või teisel viisil kuldamisel. Seejuures ei puudutata peenedispersioonilist plastmassi, kui ta on heas seisukorras.

Kui on vigastatud peenedispersiooniline plastmass (on praod, laialivalgumised), teda tugevdatakse. Traditsiooniline plastmassi tugevdamise viis – tema kokkuliimimine tisleri, nahavõi kalaliimiga, mis viiakse laialivalgunud osade alla või kantakse pinnale kahe korraga. Siis restaureerimistriikrauaga plastmassi silutakse ja kuivatatakse. Liimi sisse harilikult viiakse antiseptikulahust (formaliin). Liimi ülejäägid eemaldatakse vatitampooniga. See meetod annab rahuldavaid tulemusi peenedispersioonilise plastmassi kinnitamisel tasastel pindadel, kuid tekitab suuri raskusi keeruliste profileeritud pindadega töötamisel. Viimastel aegadel on nendeks juhtumisteks välja töötatud uued koostised, näiteks, vinüülatsetaadi dispersioon etileeniga. Ta imbub hästi sisse, immutab ja liimib ta puidu külge. Materjal on ohutu, täielikult pöörduv, peale teda võib kasutada igasuguseid traditsioonilisi materjale. 

Puidu lõhenemisel väiksemad praod pahteldatakse pahtliga (vahakampolmastiksiga ja puidujahu), suuremad lõhed – kiilukujuliste vahetükkidega vastavast puiduliigist, mida liimitakse kalaliimiga, siis peiteldatakse. Lappide kohad toonitakse.

Kaotatud nikerdatud detailid taastatakse vastavalt või sümmeetriliselt kinnitatud eseme detailidele. Nende puudumisel pöördutakse jooniste, piltide, fotode ja teistele analoogilistele toodetele. Kui restaureeritakse unikaalset muuseumimööblit, soovitatakse mitte pöörduda ei plastmassi ei kuldamisele vaid nikerduse taastanud, toonida teda kuldamise tooni (näiteks, ookriga).

See viis ühendab vaatelt vanad ja uued osad, lubades näha eseme terviklikkust ja samal ajal garanteerib petlikkusest vabanemist mitte vigastatud esemete tajumisel.

Värvimine Kaotuste taastamiseks või värvikihi laialivalgumisel kasutatakse maalimisvärve – temper või õli. Poolkuivale temperile mõned restauraatorid lisavad munakollase ja lauaäädika segu. Pintsliga värvitakse tühimikud nagu maalimistöödel, võttes vastava värvisegu.

Purunenud plastmassi kinnitamise võimatusel teda puhastatakse, pind lihvitakse hoolikalt üle, vabastatakse rasvast ja töödeldakse peenedispersiooniline plastmass uuesti. Peale kuivamist plastmassil vajadusel tehakse reljeefi puhastus. Siis kantakse kaks värvikihti vahepealse kuivamise ja lihvimisega. Liimvärvi katet kinnitatakse 1…2 kihi heleda piirituslakiga, mis annab pinnale läike. Kui on vaja saada mattpinda – värvikihile kantakse kullatise matistamise koostis või vahamastiksit. 

Õlivärvkate kinnistatakse heleda õlilakiga, millesse on viidud tärpentiini (mattpinna saamiseks) või üldse ei kinnistata.

Kombineeritud viimistlemisel värvimisega ja plastmassiga kuldamisel kantakse ühtlaselt kogu eseme pinnale. Alustatakse kuldamisest, siis värvitakse liimvõi õlivärvidega vastavalt algsele viimistlusele.

Ilma plastmassita puidupinna värvimisel krunditakse naturaalse värnitsaga või liimilahusega, siis tasandatakse pahtliga ja värvitakse liimvõi õlivärviga. 

Mööblil värvitud pindade restaureerimist nagu ka puidumaalinguid – teostavad restauraatorid ja maalikunstnikud. Autori värvikihi kinnistamise tehnika, analoogilises tehnikas toonimine, mida kasutatakse temper või õlimaalimise restaureerimises laudadel.

Kaasaaegsel mööbli pindade läbipaistmatu viimistluse remondil, kujundatud, nagu reegel, nitropahtlitega ja nitroemailidega kantakse vigastatud kohale pintsli või rulliga loputit SM1, SM2 10…15 minutiks, pehmenenud kate võetakse maha metallpahtlilabidaga, pind pestakse üle lahustiga nr.646 kõvema harjasharja abil. Puhastatud kohale kantakse nitropahtlit, mis peale 1,5…2 tunnilist kuivamist lihvitakse üle lihvpaberitega nr.6…8. Siis pihustamise meetodiga või pintsliga kantakse kaks kihti nitroemaili koos vahepealse ühe tunnise kuivamisega t 18º – 23º C ja kerge lihvimisega. Sel viisil täielikult uuendatakse nitroemailkate.