Nikerdamine

Kõigist tislerimööbli toodete dekoreerimise liikidest, mida vanasti kasutati, oli nikerdamisel juhtiv koht. Mööbli, pildi ja peegliraamid, puidust valgustite kaunistamiseks kasutati kõigile tuntud nikerdamise viise – tasapinnaliste väljalõigetega ja reljeefset, azuurset ja pealepandavat, kõrgreljeefset ja skulptuurset.

Nikerduse tegemiseks kasutati erinevaid puiduliike. Keeruline reljeefne ja skulptuurnikerdust teostati kõige sagedamini pärnast või kasest ja viimistleti siis kuldamisega. Pealepandavaid suuri nikerdusi teostati pärnast, väikseid – vahtrast, kasest, pöögist, pirnist. Neid samuti viimistleti kuldamisega. Väärispuidust mööblil (pähklist, punasest puust, karjala kasest) nikerdust teostati samast puiduliigist ja viimistleti läbipaistvate lakkide või polituuridega.

Kuni XIX sajandi keskele nikerdustöid teostati ainult käsitsi. Nikerdus käsitööriistadeks olid kõverad ja vineerisaed, tapipeitlid, tisleripeitlid, puurid, rasplid ja viilid, haagikujulised lõikurid, poolümarad peitlid, vermimistemplid.

XVII – XIX sajandi väärtuslike kunstitoodete restaureerimine, kaunistatud nikerdustega, on keeruline ja vastutusrikas töö, mida teevad spetsialistid – nikerdajad restauraatorid. Nikerdus nagu ka mosaiik teenib autori mõtte kehastust. Iga meister täitis seda endapäraselt, isegi kui toote ja d koori projekteeris arhitekt. Restaureerimisel on soovitav säilitada see omapärasus.

Nikerduse põhilised vigastused: killud, lõhed ja kaotused – need on rohkem või vähem tähenduslikud.

Killud parandatakse, liimides eelnevalt tasandatud pinnale puidu tüki kese samast puiduliigist ja sama puidukiudude suunaga, millele siis antakse vajalik kuju. Praod, väljarebitud kohad, muljutised parandatakse pahteldamise või vahetükkidega samast puiduliigist. Kaotatud osad taastatakse otseste analoogide olemasolul sellel tootel või teisel sellest mööbli garnituurist.

Kaotuse taastamisel enam levinud lihtne juhtum – pealepandav nikerdus, näiteks tooli seljatoel (joon. 25). Algul mõõdetakse hoolikalt ja joonistatakse olemasolev osa, analoogiline või kaotatule sümmeetriline. Siis tehakse šabloon, mis kordab nikerduse kontuuri plaanil. Võib samuti voolida reljeef plastiliinist, et paremini tunnetada tema kuju. Tehakse toorik tervest ilma oksteta puidust (antud juhul pärnast) niiskusega mitte rohkem kui 8%. Tooriku mõõtmed peavad ületama detaili mõõtmed. Ta peab ole ma hoolikalthööveldatud, siis saetud kontuuri järgi väikeste töötlemisvarudega.

Toorik liimitakse tisleri või kummiliimiga tasase laua või plaadi külge, pannes vahele õhukese paberi ja viies toorikule nikerduse joonise. Sisse lõigatakse ja maha lõigatakse kontuuride liistakud poolümarate erinevate kumerustega peitlitega, siis töödeldakse reljeefi (algul jämedamalt, siis peenemalt) ja puhastatakse teda lihvpaberitega. Valmis nikerdus võetakse maha ja puhastatakse paberist, siis viimistletakse nikerdust ja peale seda liimitakse ta viimistletud tooli seljatoele.

Mahukate nikerdusosade või detailide taastamiseks, näiteks, nikerdatud jalal (joon. 26), neid mõõdetakse ja tehakse tooriku šabloon, mis võib koosneda ühest või mitmest liimitud puidu tükkidest (antud juhul kahest). Šabloon tehakse õhukesest vineerist või paksust kartongist, peab omama töötlemisvarusid detaili pinna lõplikuks töötlemiseks. Ta pannakse ette valmistatud prussikule ja joonistatakse kuju peale. Toorik saetakse välja lintsael või vineerisaega.

Peale seda nikerdustööriistadega (peitlid, noad, rasplid) viiakse toorik kuni vajaliku kujuni, samal ajal pidevalt kontrollides mõõtmeid originaali järgi rohkem iseloomulikemates kohtades. Kui nõutud kuju on saadud, ühendatakse konsooli moodustamiseks varem välja lõigatud tükk. Teda võib lihtsalt liimida tasasele lõikele, kuid parem on tugevdada ühendust tüüblitega.