AVALEHT
Sissejuhatus

I osa
MÖÖBLI REMONDI JA RESTAUREERIMISE LIIGID
Mööbli vigastused ja nende põhjused
Mööbli remondi ja uuendamise liigid
Restaureerimise liigid ja meetodid
II osa
MATERJALID
Puitmaterjalid
Liimmaterjalid
Materjalid viimistluskatete remondiks ja uuendamiseks
Materjalid mööbli pehmete osade remondiks
III osa
TÖÖRIISTAD JA SEADMED
Käsitööriistad ja abinõud käsitsi töödeks
Elektrikäsitööriistad
Töökodade sisustus
IV osa
MÖÖBLI KONSTRUKTIIVSETE OSADE TAASTAMINE
Ettevalmistustööd
Seotiste tugevdamine ja taastamine
Massivdetailidest mehaaniliste vigastuste kõrvaldamine
Pealistuse defektide kõrvaldamine
V osa
DEKORATIIVSETE OSADE TAASTAMINE
Mosaiikkaunistused
Nikerdamine
Metallist katteosad
VI osa
VIIMISTLUSKATETE REMONT JA RESTAUREERIMINE
Läbipaistev viimistlus
Läbipaistmatu viimistlus
VII osa
PEHME MÖÖBLI OSADE REMONT JA RESTAUREERIMINE
Pehme mööbli osade liigid ja toodete klassifikatsioon
Punutud istmega tooli restaureerimine
Poolpehme istmega tooli restaureerimine
Pehme tooli restaureerimine
Restaureeritud mööbli hoidmine

LIIMMATERJALID

Mööbli remontimisel ja restaureerimisel  kasutatakse põhiliselt loomse päritoluga mittetoksilisi  liime: kondi, naha, kaseiin ja polivinüülatsetaat (PVA) liime.

Kondiliime väljastatakse granuleeritult või  plaadikestena. Vastavalt liimi sordile tema värvus on kollakaspruunist kuni tumepruunini (hele liim on kvaliteetsem).
  
Liimilahuse valmistamiseks granuleeritud  või  peeneks tükikesteks löödud liim  valatakse  üle külma  veega vahekorras 1: 1 ja jäetakse paisumiseks seisma (3-4 tunniks – granuleeritud ja 6-8 tunniks plaaditükid). Peale paisumist liimi soojendatakse kahekordses liiminõus. Välimises on vesi ja sisemises liimilahus – temperatuur ei tohi olla kõrgem kui 80 C. Kõrgema t  liimilahus kaotab liimimisomadused.  Vahu peale tulekul liimilahusele on soovitav see eemaldada.

Liimilahus on soovitav valmistada koguses 1 kuni  2  päevaks.  Korduv liimi soojendamine vähendab järsult tema liimimisomadusi. Liimi kasutatakse t  vähemalt 50  C. Seejuures peab  liimil olema teatud konsistents, ta peab voolama pintslilt pideva joana. Kui  liim tilgub – siis ta on vedel, kui tardub lennul ja langeb klompidena – paks. Paksu liimi vedeldatakse kuuma veega.

Nahaliimi väljastatakse plaadikestena,  peenestatuna ja helbelisena. Liimilahuse valmistamiseks purustatud plaaditükikesed  ja helbed valatakse üle veega 1:2 või 1: 3 ja  peale 12 tunnist paisumist valmistatakse liimilahus, segades liimilahust kuni ühtlase lahuse saamiseni.

Nahaliim erineb  kondiliimist  paremate  liimimisvõimete  ja  heledama värvuse poolest. Samal ajal ta omab  kõrget  viskoossust, mis  võib  esile kutsuda puidu pragunemise pikisuunas peale liimimist. Soovitav on kasutada naha- ja kondiliimi segu.

Kõvade ja väärtuslike puiduliikide  puidu  liimimisel soovitatakse kasutada nahaliimi, millele on lisatud 20…40% kondiliimi;  pehmete puiduliikide liimimisel kondiliimi, millele on  lisatud  20…40%  nahaliimi. Liim segatakse peale seda kui nad on paisunud  ja muutunud ühetaoliseks. Liimi tuleks viia antiseptikut.

Kaseiinliimi valmistakse pulbrina, mis   koosneb  kaseiinist,  kustutatud lubjast, fluornaatriumist, vasevitrioolist ja  petrooleumist. Liimilahus valmistatakse pulbri ja vee segamisega 1:1 kuni 1:2 (vastavalt  puiduliigile ja liimimise liigile).

Valmistatud  liimilahuse  kogus peaks olema arvestatud 3…4 tunniks – liimi  elujõulisuse  ajaks. Liimilahust tuleb hoolikalt segada, nii et ei oleks tükke ja  lastakse  tal  seista 10…15 min., peale seda tuleks liimilahuse pinnale tekkinud vaht ära korjata. Paksenenud liimilahus, mis ei ole võimeline  pintslilt  maha jooksma,  edasisele  kasutamisele  on kõlbmatu. Lahjendada liimilahust viskoossuse vähendamiseks ei ole  soovitav.

Kaseiinliim annab tugeva liimühenduse. Teda  on  lihtne  valmistada ja kasutada, kuid ta omab suurt  mahulist  kokkutõmbumist, rabedust, peale selle ta võib muuta puidu värvust parkainetega puiduliikidel (tamm, pöök, pähkel, vaher, pirn, punane puu jt. Seepärast peale  kaseiinliimiga  liimimist tuleb kõik nired koheselt eemaldada.

PVA liim – poluvinüülatsetaadi dispersioon, kujutab  endast  viskoosset valget ühetaolist vedelikku, mis on saadud  vinüülatsetaadi  polumerisat- sioonil   vee  keskkonnas  polumerisatsiooni  emulgaatori  ja initsiaatori koostöös. PVA liimi, väljastatuna on kohe võimalik kasutada, omab praktiliselt piiramatut eluvõimet, ei ole toksiline, paistab silma elastsuse ja liimivuugi stabiilsusega, valgus- ja  seentekindlusega. Puidu  liimimine toimub füüsilise protsessi tulemusena, mille puhul lahusti (vesi) tungib puitu sisse, aga liimikihiks jääb polumeeri  kile, tänu millele moodustub elastne liimühendus.

Poluvinüülatsetaat dispersioon omab termoplastilisust. Juba 38…40  C algab polumeeri pehmenemine, 60…70  C  juures langeb järsult tugevus. PVA liimid ei ole niiskuskindlad, lahustuvad butiilatsetaadiga, perklooretileeniga ja teiste lahustitega, s.t. nad ei ole täielikult tagasipöörduvad. Need omadused on aluseks kasutamiseks restaureerimistöödel.

PVA liimi kasutamisel on  vaja  arvestada suurt tundlikust puidu niiskusele. Ei soovitata liimida  erineva niiskusega detaile. Kõrgendatud niisku- sega puidul suureneb  liimi  nakkumise aeg. Väga kuiva puidu liimimisel, mis on imendumisvõimega,  vesi  eraldub nii kiiresti, et liimivat materjali on raske peale kanda; seejuures ei  moodustu  monoliitset  kilet. Sellistel juhtudel tuleb eelnevalt liimitavat kohta niisutada  või kergelt  lahjendada liimi veega.

PVA liim liimib hästi suurte pooridega  puitu,  näiteks,  niisuguseid puiduliike, nagu saar, tamm,  punane puu, pähkel;  okaspuitu ja pehmet lehtpuitu ning oluliselt halvemini tihedat puitu (pöök, pirn, vaher), aga samuti puitu,  milles  on  eeterlikke  õlisid  (palisander, roosipuu, kannikesepuu, amarant).

PVA liim ei ole kontaktne, ta ei kleepu kohe, seepärast liimimisprotsessis on vajalik  panna  suuremat  survet,  mille suurus oleneb detaili kujust, puidu liigist, liimitava pinna olukorrast,  ruumi  temperatuurist  ja  teistest faktoritest.

Liimimise protsessile (polumerisatsioon)  võivad  mõjuda  happelised värvained,  peitsid,  mida kasutatakse spooni peitsimiseks, seepärast PVA liimi ei soovitata  kasutada  pealistamisel  ja  mosaiiktöödel. Teda kasutatakse põhiliselt tappseotiste remondiks, prussikosade liimimiseks, kohtade  kindlustamisel  (puidu  saepuruga)  korduvate  kruvide jaoks, lappide kinnitamisel.

Mõned  restauraatorid  katsuvad kasutada sünteetilisi vaikliime, erandlikult liime epoksiitsete vaikude alusel, mis  annavad head adgeesiat erinevatele materjalidele ja  suurt  tugevust. Neid  kasutatakse inkrustatsiooni, Boulle mosaiigi  restaureerimisel. Seejuures  rikutakse  tagasipöördumise printsiipi. Peale selle, aja  jooksul,  paljud  sünteetilised  polumeersed materjalid kaotavad elastsuse, mis võib viia mitte ainult mosaiikosade liimist lahti tulekuni, vaid ka  kaardumiseni  ja aluse pragunemiseni s.t. kultuurimälestusmärgile tuua tähendulikku kaotust.