Viiruse ehitus
Viiruse kõige tähtsamaks komponendiks ja kõigi omaduste määrajaks on tema genoom, milleks on desoksüribonukleiinhappe (DNA) või ribonukleiinhappe (RNA) molekulid. Osadel viirustel on viirusosakese koosseisus genoom üheahelaline DNA või RNA. Nukleiinhapped on suutelised säilitama viiruse pärilikku informatsiooni ning andma seda edasi järeltulevatele viiruste põlvkondadele. Viiruse genoom võib koosneda ühest või mitmest nukleiinhappe molekulist. Näiteks lastehalvatus tekitav polioviirus koosneb ühest üheahelalise RNA molekulist, gripiviiruse genoom aga kaheksast erinevast RNA molekulist, millest igaüks kodeerib teatus kindlat viiruse elutegevuseks vajalikku valku. Väiksemad viiruste genoomid koosnevad umbes kolmest tuhandest nukleotiidist, suurimad aga kuni 300 000 nukleotiidist. Seega on väiksematel viirustel kuni kolm geeni ja suurematel kuni paarsada geeni. Viirused kasutavad oma genoomi rakusiseseks paljundamiseks paljusid erinevaid mooduseid, kuid kindlasti peab genoomis olema kolme tüüpi geene:
Viirusosakeste struktuurvalgud ümbritsevad viiruse genoomi tiheda ja tugeva kaitsva kapslina (kapslit nimetatakse kapsiidiks). Viirusosakeste kapsiid on jäik, kompaktne ja kindla ülesehitusega struktuur, mis on sarnane Lego klotsidest kokkupandud esemetega. Viiruse kapsiid koosneb kindast arvust valkudest, mis on omavahel seotud füüsikaliste ja keemiliste sidemetega. Mõnedel viirustel on kapsiid kaetud ümbrisega. Viirusosakese ümbris pärineb reeglina peremeesraku rakumembraanist, mille viirus rakust lahkudes kaasa võtab. Ümbrise koostisse lülitab viirus osa oma struktuurvalke. Viirusosakeste kapsiidil ja ümbrisel on kaks funktsiooni. Esiteks kaitsevad need viiruse genoomi väljaspool rakku keskkonna mõjutuste eest ja aitab kaasa viiruse genoomi ülekandumisele ühest rakust teise. |
