ELU OMADUSED
Bioloogia on teadus, mis uurib elu.
Bioloogide huviorbiiti kuuluvad elu kõik ilmingud. Esimesel hetkel tundub, et ei ole kuigi raske eristada elusorganisme elututest objektidest. On ju organismidel terve rida ainuomaseid tunnuseid, mis eluta looduses ja ka inimese poolt loodud tehissüsteemides puuduvad. Edasisel uurimisel aga selgub, et tegelikkuses on võimatu välja tuua ühte peamist omadust, mis iseloomustaks kõiki elusorganisme, kuid samal ajal eluta looduses ei esineks. See on tingitud eluslooduse keerukusest ja mitmekesisusest.
Elu määratlemine toimub mitme omaduste ehk tunnuse kaudu:
- Kõik organismid koosnevad rakkudest. Rakk on kõige väikseim ja lihtsaim ehituslik ja talituslik üksus, millel on veel kõik elu tunnused. Vastavalt sellele, kas organism koosneb ainult ühest või mitmest rakust, jaguneb elusloodus kahte suurde rühma: ainuraksed ja hulkraksed organismid. Ainuraksed organismid on näiteks bakterid, algloomad ehk protistid (kingloom, amööb, roheline silmviburlane) ainuraksed seened. Hulkraksed organismide on enamik taimi, loomi ja seeni. Ainuraksus on primaarne – hulkraksus tekkis 700 – 900 miljonit aastat tagasi.
- Kõik elussüsteemid erinevad eluta loodusest tunduvalt suurema keerukuse astme poolest. See väljendub kõigil eluslooduse organiseerituse tasemetel: molekulaarsel, rakulisel, organismilisel, populatsioonilisel, liigilisel, biotsönootilisel ja biosfäärilisel. Kõik rakkude organellid on nende endi poolt sünteesitud biokeemiliste reaktsioonide käigus. Rohelised taimed vajavad sünteesiprotsessideks üksnes orgaanilisi ühendeid ja päikeseenergiat, loomorganismid seevastu aga ei tule toime ilma toidus esinevate orgaaniliste aineteta.
- Kõikidele elusorganismidele on omane aine- ja energiavahetuse ehk metabolism. Kõik elusolendid vajavad elutegevuseks energiat. Nad vajavad energiat ainete organismiliseks transpordiks, orgaaniliste ainete sünteesiks, liikumiseks ja teisteks protsessideks.
- Kõikidele elusorganismidele on omane stabiilne sisekeskkond ehk homöostaas. Ainevahetuslike protsesside regulatsiooniga (ehk metabolismiga) tagatakse organismide stabiilne sisekeskkond ehk homöostaas - näiteks püsiv keemiline koostis, püsiv pH (happesus), püsisoojastel püsiv temperatuur jne.
- Kõikidele organismidele on omane paljunemisvõime. Organismid paljunevad sugulisel või mittesugulisel teel. Suguline paljunemine on iseloomulik nii taime- kui ka loomariigi esindajatele, mittesuguline paljunemine on aga enam levinud taimede hulgas.
- Kõik elusorganismid arenevad. Areng on iseloomulik kõigile organismidele. Algab viljastumisest või vanemorganismist eraldumisega mittesugulisel paljunemisel. Kujunevad uued sise- ja välistunnused, toimub kohanemine keskkonnaga. Areng kas otsene või moondeline, alati lõpeb surmaga. Surm sõltub organismi geneetilisest infost ja keskkonnast.
- Kõik elusorganismid reageerivad ärritusele. Hulkraksetel organismidel esinevad meeleelundid – need võtavad vastu ärritusi ja reageerivad nendele närvisüsteemi vahendusel. Alamatel organismidel ja taimedel nende asemel teatud orgaaniliste ainete molekulid. Ainuraksete liikumist (reageerimist ärritusele) nimetatakse taksiseks. Kinglooma reaktsioon soolakristallile on kemotaksis, silmviburlase liikumine valguse suunas aga fototaksis.
Organismide esmane liigitamine toimub nende välisehituslike ehk morfoloogiliste tunnuste alusel. Kohastumine on kõigi liikide üldine omadus.
