Loomastiku kaitse
Loomaliikide kaitse eesmärk on antud piirkonnale omase võimalikult mitmekesise liigilise koosseisu säilitamine. Loomastikku kaitstakse nende "püsielupaikade" ja "erilise väärtusega püsielupaikade" säilitamise läbi.
Püsielupaik on Looduskaitseseaduse tähenduses kaitsealuse looma sigimisala või koondumispaik (näiteks rände ajal), kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht või lõhe ja jõesilmu kudemispaik. Püsielupaigad võtab kaitse alla keskkonnaminister määrusega. Määrusega kinnitatakse püsielupaikade piirid ning kaitsekord, mis üldjuhul on võrdsustatud kaitseala piirangu- või sihtkaitsevööndi kaitsekorraga, kuid mis on siiski iga liigi elupaiganõudlustest tulenevalt pisut erinev. Nii on näiteks metsise püsielupaigas kehtestatud piirangud metsa majandamisele, naaritsa püsielupaigas veekogu kallaste kahjustamisele, nahkhiirte püsielupaigas vanade puude langetamisele, harivesiliku püsielupaigas aga väikeveekogude kaladega asustamisele.
Nendes II ja III kaitsekategooria liikide elupaikades, mis pole kaitsealade, hoiualade või püsielupaikadena piiritletud, kehtib isendi kaitse. See tähendab, et kaitsealuste liikide isendeid ei tohi tahtlikult surmata, püüda ega tahtlikult häirida paljunemise, poegade kasvatamise, talvitumise või rände ajal, ilma keskkonnaministri loata loodusest eemaldada (on lubatud vigastuse ravimiseks), müüa ega tulu saamise eesmärgil kasutada.
Vastavalt seadusele jagunevad kaitsealused loomaliigid oma harulduse, ohustatuse astme, teadusliku väärtuse või bioloogilise ja ökoloogilise iseärasuse tõttu kolme kaitsekategooriasse. I ja II kategooria liigid võtab kaitse alla Vabariigi Valitsus määrusega, III kategooria liigid aga keskkonnaminister määrusega.
