PUNANE RAAMAT
Meie loodus püsib elujõulisena siis, kui suudame säilitada tema mitmekesisuse. Kõige parem, kui suudaksime kogu oma elustiku arvele võtta ning selgitada selles toimivad ohutegurid. Mingit osa selles tegevuses etendabki praegu punane raamat. Ainult nõnda saame tegutseda mõtestatult, takistades ohustatud taksoneid kadumast.
Punane raamat ei sisalda looduskaitse seadusi ega määrusi, see on teaduslike andmete kogu, kuhu kantakse kindla ala (riigi) ohustatud seene-, taime- ja loomaliikide ja nende alamliikide nimestik, üldjuhul koos andmetega nende taksonite leviku, bioloogia, ohutegurite ja kaitsevajaduse kohta. Punane raamat ei saa kunagi valmis. Looduseuurijad peavad pidevalt jälgima ohustatud ja haruldaste liikide olukorda ja kandma uued andmed punasesse raamatusse. See võimaldab looduskaitse administratiivasutustel rakendada meetmeid ohtu sattunud liikide päästmiseks hävingust. See on punase raamatu põhimõte.
Punane Raamat on põhjalik inventuur looduses elavate liikide olukorrast. Kasutades IUCN-i (rahvusvahelise Looduskaitseliit) poolt teaduslikult välja töötatud reeglistikku hinnatakse liikide väljasuremisohtus. Punase Ramatu koostamise kriteeriumid on ühtsed kogu maailmas. Punast Raamatut tunnustatakse kui kõige autoriteetsemat andmestikku bioloogilise mitmekesisuse olukorra kohta.
Eestis on Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni juhtimisel Punane Raamat kokku pandud neljal korral – aastail 1979, 1988, 1998 ja 2008.
