LIIGITEKE
Juba 17.-18. sajandil jõudsid looduseuurijad arusaamisele, et organisme võib jaotada üksteisest eristuvateks rühmadeks, n.n. liikideks. Ühe liigi moodustavad omavahel sarnased isendid, kes annavad ka endasarnaseid järglasi. Sellisest määratlusest järeldus ühtlasi liikide muutumatus, mille algset päritolu seletati loomisega.
Liikide päritolu praegusaegsele mõistmisele pani aluse Charles Darwin, kelle järgi olemasolevad liigid põlvnevad varem elanud liikidest. Üksteisest põlvnemine on olnud ühtaegu muutumine ning seda muutumist on põhjustanud looduslik valik.
Tänapäevase arusaama kohaselt on liik looduslik organismirühm, kelle isendid võivad omavahel vabalt ristuda ning kellel on oma levila.
Erinevatesse liikidesse kuuluvad isendid tavaliselt omavahel ei ristu. Igal liigil on oma, teistest liikidest erinev geenifond. Ühise geenifondi ja elutingimuste sarnasuse tõttu kujunevad samaliigi isenditel ka sarnased, n.n. liigiomased tunnused, mille järgi on võimalik neid eristada.
Liikidevahelist ristumist ja erinevate geenifondide segunemist takistavad mitmesugused isolatsioonimehhanismid. Paljusid liike lahutab geograafiline isolatsioon. Kuid liikidel on ka mitmesuguseid omadusi, mis soodustavad ristumist liigikaaslastega ja takistavad ristumist võõra liigi isenditega. Selliste omaduste olemasolu nimetatakse bioloogiliseks isolatsiooniks.
Bioloogiline isolatsioon võib seisneda sigimispaikade või sigimisaegadega erinevuses. Näiteks Saaremaal lähestikku kasvava musta ja punase leedri vahel ei teki ristandeid sellepärast, et must leeder õitseb tunduvalt hiljem kui punane leeder.
Loomaliikide eristumisel on oluline tähtsus nende sigimisperioodiaegsel käitumisel. Iseloomulikud pulmatantsud, kutsehüüud ja lõhnaained soodustavad samaliigi isendite kohtumist ja paaritumist ning hoiavad ära ristumise võõrliikidega. Kui liigil puuduvad võõrliigi isenditega ristumist vältivad omadused, avaldub ristumisbarjäär alles hübriidsetel järglastel. Liikide vahelised hübriidid hukkuvad varastel arengujärkudel või jäävad viljatuks. Hübriidide viljatus võib piirduda vaid ühest soost järglastega. Näiteks muuladel (hobuse ja eesli hübriid) kaotavad viljakuse vaid isasloomad. Häired hübriidide arengus on tingitud vanemate geneetilise materjali sobimatusest.
Enimarvestatava seisukoha järgi algab liigiteke sageli väikese organismirühma eraldumisega lähteliigist. Ruumilist eraldatust võivad põhjustada mitmesugused asjaolud. Maismaa vajumine võib viia üksteisest eraldatud saart kujunemisele, maapinna kerkimine võib aga eraldada merealasid, lahutades ühtlasi ka nende piirkondade organismid. Paljusid liike iseloomustab arvukuse perioodiline kõikumine. Arvukuse tõusuperioodil rändab osa isenditest väljapoole levila piire ning võibki jääda püsima omaette rühmana.
Ristumisbarjääri teke iseendast ei tähenda aga uue liigi sündi. Uue liigi teke ja püsima jäämine eeldab ka isendite küllaldast arvukust ning oma levilat. Tekkiv liik peab leidma koosluses oma eluruumi, oma koha koosluse süsteemis.
Ruumilise eraldatuse kaudu toimuva liigi tekke heaks näiteks on saarte loomastik. Kirjeldades Galąpagose saarestikus vindi- ja kilpkonnaliike avaldas Charles Darwin arvamust, et need on tekkinud Lõuna-Ameerika mandrilt saarestikku sattunud üksikute isendite paljunemisel ja kohastumisel kohalike tingimustega.
Liigiteke ei ole toimunud kõikidel organismidel ühesugusel viisil. Ristumisbarjääri väljakujunemine ei eelda alati ruumilist eraldatust lähteliigist. Uus geenifond võib alguse saada ka ühise levila piirides. Nii eristuvad vegetatiivsel sigimisel üksteisest kloonid. Ristumisbarjäär võib tekkida ka liikide vahelistel hübriididel oma vanemate suhtes. Samuti võib ristumisbarjäär kromosoomide arvu muutumise tagajärjel. Nimetatud võimalused ristumisbarjääri kujunemiseks esinevad peamiselt taimeriigis.
