LIUSTIKUD
Liustikud on suured jäämassid, mis laskuvad lumepiirist allapoole.
Liustikud saavad alguse igilume väljadelt. Aastate vältel kogunenud lumi muutub esialgu sõmerlumeks ehk firniks. Pealmiste lumekihtide survel ning läbinõrguva vee jäätumisel muutub see teraline lumi järk-järgult jääks. Tekkinud jää liigub väga aeglaselt allapoole. Liustikud võivad olla kilomeetreid ja kümneid kilomeetreid pikad. Mida suurem on liustik, seda kiiremini ta liigub. Keskmiselt liustike liikumise kiirus on 1-2 meetrit ööpäevas.
| Vajuta, et mängida |
Liustikud katavad tänapäeval ligikaudu 10% maismaast. Geoloogilises minevikus on liustikud korduvalt hõlmanud vähemalt kolm korda suuremat ala. Viimane suurem jäätumine hakkas lõppema umbes 20 000 aastat tagasi. Ka Eesti oli siis veel täielikult kaetud paksu jääkilbiga. Liustikutekkelisi pinnavorme võib leida kõikjalt Eestist. Liustikud kujundavad reljeefi ka tänapäeval, kuid on taandunud poolusepoolsematele aladele. Lähim koht Eestile, kus võib näha liustikke, on Skandinaavia mäestik. Liustikud ei kujunda mitte ainult pinnamoodi, vaid ka mõjutavad kliimat ja on selle indikaatoriks, reguleerivad merepinna taset, mõjutavad maapinna isostaatilisi liikumisi jne.
Kuidas igilumi ja -jää moodustub ning miks see mõnel pool ära ei sula loe siit.
