Tekstiilide kahjurid
Riidekoi on pisiliblikaline, kelle tiibade siruulatus on 15 mm. Vastne on 10 mm pikk ja valget värvi. Vastne koob enda ümber tupe niidist, mida ta ise eritab.
Siseruumides võib aasta jooksul areneda kaks põlvkonda kahjureid. Emane isend muneb villastele riietele, karusnahale või täitematerjalile. Munast koorunud vastsed eritavad niiti, millest kootud tupes nad elavad ja liiguvad. Elutegevuseks kasutavad nad tekstiili.
Kui koiliblikas lendab ruumis, siis tuleb selgeks teha koht, mida vastsed kahjustavad. Siis on võimalik kasutada tõrjemeetodeid. Tõrjemeetodid jagunevad kaheks:
- füüsilised (pesemine, triikimine, külmutamine)
- keemilised (keemilised ained - aerosoolid, tabletid, kontaktmürgid)
Lisaks kõige tuntumale kahjurile – riidekoile, võib ühes tavalises majapidamises leiduda veel kasukakoi, vildikoi, vaibakoi, harilik nahanäkk, täpiline nahanäkk ja veel terve rida väikseid vastikuid olevusi, kes oma elutegevuse käigus tekstiile, lõngu, nahka, puitu ja paberit õgivad.
Praegusel ajal on kõige otstarbekam viia kõik tekstiilid ja looduslikust kiust lõngad-niidid talvituma mõnda varjulisse kohta, kus õhutemperatuur oleks alla -18 kraadi. Järsk külmutamine teeb lõpu enamusele tekstiilikahjuritele. Koivastsete hävitamiseks tuleks tekstiile külmutada vähemalt 10 tunni jooksul. Oluline on, et temperatuuri muutus oleks järsk. Järk-järgulise temperatuuri alanemisega suudavad kahjurputukad kohaneda ning võivad üle elada väga madalaid temperatuure. Toatemperatuurilt -20 kraadise pakase kätte viimine peaks seega piisavalt efektiivne olema. Kindluse mõttes võib külmutamist 3-4 korda korrata.
Samuti teeb koidele lõpu kõrge kuumus, mis toimib oluliselt kiiremini. Koid hukkuvad +40 kraadi juures juba 4 tunniga. Kuumusega koide vastu võitlemiseks võib lõngu ja kangaid aeg-ajalt kütmise ajaks sauna viia. Muidugi tuleb sel juhul jälgida, et kuumus kangastele-lõngadele liiga ei teeks.
Külmutamist ja kuumutamist võib profülaktika mõttes praktiseerida paar korda aastas.
Samuti on palju kasu lihtsalt tekstiilide tuulutamisest. Koimunad on tekstiilile kinnitunud üsna nõrgalt ning kukuvad tuulutamise käigus maha.
Igasugu vängelõhnalistest taimedest (koirohi, lavendel, eukalüpt, sookail, soolikarohi jm) on abi koide peletamisel, kuid kui koiliblikas on munad juba munenud, pole lõhnadest enam mingit abi. Vastseid lõhnad ei häiri, nemad tegelevad oma kõhu täitmisega. Koide looduslike peletajatena on tõhusad ka kastanimunad ja vürtsid – nelk, loorber, kaneel jms.
Igasugu keemiliste koitõrjevahendite kasutamist soovitan vältida. Mürgid, mis peaksid koisid eemale hoidma, jõuavad tekstiilide kaudu inimese organismi ning koos koidega mürgitame ka iseennast.
Igasugu tõrjevahenditest on abi ainult koide tõrjumiseks, aga mitte nende hävitamiseks. Kui on märke koi tegutsemisest, ei piisa lihtsalt mürgise aerosooli piserdamisest. Koinakkuse avastamisel tuleb teha põhjalik puhastus. Kahjustunud tekstiile on edasisest hävingust päästmiseks kõige otstarbekam külmutada või kuumutada. Kahjustusteta kangaid-lõngu võib kindluse mõttes tuulutada ja läbi pesta.
Kindlasti tuleks eelnevalt läbi pesta suveks hoiule pandavad villased riided, sest koivastsed ei tea paremat suutäit kui higine villane kangas.
Koide vastu võitlemisel on abi ka sellest, kui hoida tekstiile kohas, mis pole koile elukohana vastuvõetav. Tänu traditsioonilise eesti majapidamise juurde kuulunud rõivaaitadele on aastasadu koidest puutumatuna säilinud tuhandeid looduslikust kiust valmistatud tekstiile, sest aidad ei pakkunud koidele paljunemiseks soodsaid tingimusi.
Koidele on sobivaim stabiilse temperatuuri ja õhuniiskusega ruum, kus puudub tuuletõmme. Seega peaksid moodsad nn passiivmajad olema tõelised koiparadiisid. (http://blog.iidadesign.eu/lang/et/koitorjest/)
Lugege koitõrjest veel siit
