Hingamiselundkonna moodustavad hingamisteed ja kopsud, mis tagavad gaasivahetuse organismi ja väliskeskkonna vahel.
Hingamise ehk respiratsiooni alla mõeldakse gaasivahetust: hapniku siirdumist õhust rakkudesse ja süsinikdioksiidi siirdumist rakust õhku. Rahulikus olekus hingavad täiskasvanud 12 kuni 16, lapsed kuni 25 korda minutis. Selle aja jooksul käib läbi kopsude viis kuni kaheksa liitrit õhku. Kehalise pingutuse ajal võib hingatava õhu hulk tõusta kahekümne viie kuni saja liitrini minutis.
Hingamisel kopsude maht suureneb ja väheneb. Sissehingamisel rinnaõõs suureneb ja õhk tungib kopsudesse, väljahingamisel rinnaõõs väheneb ning õhk surutakse kopsudest välja. Tegelikult on kopsud sisse- ja väljahingamisel aga passiivsed. Kopsude mahtu suurendavad ja vähendavad roietevahelised lihased. Sissehingamisel tõmbuvad need kokku, tõstes roided üles- ja väljapoole. Selle tulemisena rinnaõõs suureneb laiuti. Samuti tõmbub kokku vahelihas ehk diafragma, mille tulemusena rinnaõõs avardub. Sissehingamisel liiguvad roided üles- ja väljapoole. Väljahingamisel vahelihas ja roietevahelised lihased lõtvuvad. Rinnaõõne maht väheneb ja õhk surutakse kopsust välja. Väljahingamisel liiguvad roided alla- ja sissepoole.
Sisse peab hingama nina kaudu, sest läbi ninaõõne liikudes muutub õhk puhtamaks, soojemaks ja niiskemaks. Hingamissagedust reguleerib piklikaju hingamiskeskus süsinikdioksiidi sisalduse järgi veres. Iga hingetõmbega uuendatakse umbes 1/10 kopsudes olevast õhust, mis võimaldab eemaldada venoossest verest süsinikdioksiidi ja suurendada vere hapniku varusid.Ülejäänud õhk jääb kopsudesse ja ei lase neil kokku vajuda.
Hingamine on vajalik,sest hapniku abil lõhustatakse rakkudes toitained ning saadakse seeläbi eluks vajalikkku energiat.