MÄÄRDEAINED JA MÄÄRIMISSEADMED
Määrdeainete liigid. Määrimisseadmed.
Määrimise põhiotstarve on hõõrdetakistuse ja kulumise vähendamine hõõrdesõlmedes ja seega nende tööressursi ja kasuteguri suurendamine. Põhjalikult käsitleb neid probleeme “Triboloogia” kursus.
Määrete liigid
Kasutamist leiavad määrded vedelal, plastsel, tahkel ja gaasilisel kujul, suurima leviku omavad vedelad õlid. Määrde liigi sobivuse määravad eelkõige 2 parameetrit – erisurve p ja libisemiskiirus v (vt. joon. 18). Vedelikud saavad lisaks põhiülesandele täita kõrvalfunktsioone (hõõrdesõlmede jahutamine ja tihendamine, detailide korrosioonikaitse).
Levinumad on nafta – e. mineraalõlid, üha enam ka sünteesõlid ja nende segud, üksikjuhtudel ka vesi, taimeõli, sulametall jm. vedelik. Tähtsaim õlisid iseloomustav näitaja on nende sisehõõrdetakistus e. viskoossus ning selle püsivus.
Dünaamilise viskoossuse η ühikuks SI süsteemis on s Pa ⋅ , praktikas kasutatakse sagedamini sentipuaase
Otstarbe järgi liigitatakse õlisid tööstus-, mootori-, transmissiooni-, turbiini-, kompressori- ja aparaadiõlideks. Neis enamikes on põhikomponendiks e. baasõliks naftaõli, kuhu on juurde segatud tema omadusi parandavaid vedelaid või pulbrilisi manuseid. Viimaste põhiliigid on: VI-d parandav, sööbekindlust tõstev, hõõrdetegurit alandav, metalli korrosiooni vastane, õli hapendumist pidurdav, setteprodukte eemaldav (pesev) ja vahutamisvastane manus.
Segades õlisid tihkestiga, saadakse plastne määre. Leiab järjest suuremat kasutust, eriti veerelaagreis. Tihkestiks sobivad seebid ja geelid, harvem kasutatakse bentoniiti (rammus saviliik) ja ränimulda. Viimased tõstavad määrde temperatuuritaluvust. Veel võidakse lisada kuni 10% manuseid (enamasti pulbreina).
Tahked määrded, mis asendamatud madalail (alla –100 oC) ja kõrgeil (üle +300 oC) temperatuuridel, on sisuliselt peenpulbrid. Saab kanda pinnale mehaaniliselt (trummeldamisega, poleerimisseibiga, plasmajoa abil pindatampimisega), ent mugavam on neid kasutada liugelakkides ja pastades. Levinuimad on grafiit-, molübdeendisulfiid- ja polümeerpulber (eriti PTFE e. tefloon). Liugelakk sisaldab lisaks pulbrile vaiku ja selle lahustit. Detailile pealekandmisviisid samad, mis dekoratiivlakkidegi puhul (pintsliga, pihustiga jms.). Lakikihi sobiv paksus – 5…12 µm.
Pastad saadakse pulbri segamisel õliga (ca 50% mahust). Kantakse pinnale pintsli, lapi või aerosoolpihustiga.
Gaase (õhku) kasutatakse eriti suure pöörlemissagedusega aerodünaamilistes ja aerostaatilisstes laagrites.
Määrimisseadmed
Määrimisseadmete hulka kuuluvad määrde hõõrdesõlme toimetamiseks ja nende olemasolu kontrolliks vajalikud vahendid. Jagunevad individuaal – e. üht sõlme varustavaiks ning tsentraal – e. mitut sõlme teenindavaiks seadmeiks. Omakorda need kõik on kas perioodiliselt või pidevalt rakenduvad.
Õlikannust perioodiliselt üht punkti varustav kuulsulguriga õlitoos on esitatud joon. 19 a; määrdeniplit, mille kaudu surve all hõõrdesõlmele perioodiliselt plastset määret lisatakse, kujutab joon. 19 b. Sama otstarvet täidab määrdetoos, mille kaanes olevat määret perioodilise koomalekeeramisega hõõrdesõlme surutakse (joon. 19 c).
Ühe punkti pidevõlitust tagab tahtõliti (joon. 20 a), tahi imedes anumast õli ja teise otsaga seda hõõrdesõlme tilgutades. Pidevaks plastse määrde pealeandmiseks saab kasutada nn. automaatmäärdetoosi (joon. 20 b), kus vedru surve tagab määrde pideva juurdevoolu.
Täiuslikeim pidevmäärimine saavutatakse ringlusõlitust kasutades. Joon. 21 on näidatud üht hõõrdesõlme varustav skeem. Vajadusel varustada mitut sõlme vajatakse lisaks õlijagajat (joon. 22 a). Pumpadest leiab sagedast kasutamist hammasrataspump (joon. 22 b). Õlinivoo kontrollseadmeist on joon. 23 näidatud õlivardaga ja ühendatud anumate põhimõttel töötav orgaanilisest klaasist näidik. (1)
