Masinaelemendid ja koostetööd

 

Üldjuhul paigaldatakse võll kahele toele. Moodustades laagrisõlme tuleb välistada 

lisakoormuste tekke. Selleks on vaja: 

- telgkoormuse vastuvõtuks fikseerida vaid üks laager, teine aga jätta “ujuvaks“; 

erandiks on laagrid, mis võtavad vastu ainult ühesuunalist telgkoormust; 

- laagrite samateljelisuse tagamiseks tuleb masinakeres asuvad laagripesad töödelda 

ühe läbimiga; selle võimaluse puudumisel kasutada seaduvaid laagreid. 

     Veerelaagri istamiseks masinasse ei töödelda laagri võrusid. Vajalike istude saamiseks tuleb töödelda kas laagri istamiskohta masina keres või võllil. Sellest tingituna tuleb välisvõru istata võllisüsteemis ja sisevõru avasüsteemis, ehk teisiti õeldes- laagripesa tolerantsitsoonid võllisüsteemis ja võlli tolerantsitsoonid avasüsteemis. Istude valik veerelaagrile sõltub koormusolukorrast. Veerelaager töötab tavaliselt nii, et üks võru pöörleb ja teine seisab paigal. Reduktorites, kiirus- või käigukastides ehk üldistes mehhanismides, kus võll toetub laagrite kaudu korpusele, pöörleb koos võlliga sisevõru ja välisvõru on masina keres paigal. Auto mittevedava ratta laagris pöörleb aga välisvõru koos rattaga ja sisevõru on telje peal paigal.

Kuna laager on valmistatud suhteliselt kõvast materjalist (kuullaagriteras), laagriga liidetavad detailid aga pehmemast materjalist (võllid süsinikkonstruktsiooniterasest, masina kered hallmalmist või alumiiniumsulamist), siis peab pöörlev võru olema võllil või masina keres kõvasti kinni, liikumatult. Kui pöörlev võru oleks vaba siis kulutaks ta masina keresse süvise või võllile kaela, laager hakkaks loksuma ja puruneks kiiresti.

Veerelaagri paigalseisev võru võtab koormust vastu veeretee piiratud ulatusega. Sellest kohast kulub veeretee kõige kiiremini ja moodustub süvis, mille veerekehad ületavad hüppega. Laagris tekib vibratsioon ja tõukeline koormus ning laagri tööiga väheneb tunduvalt. Selle ärahoidmiseks peab paigalseisev võru olema istatud vabamalt, et ta saaks aeg ajalt pöörleva võruga kaasa liikuda. Kui pöörlev võru teeb näiteks 1000 pööret minutis siis paigalseisev võru võiks teha mõne pöörde ööpäevas või masina käivitamise tõukest alati pisut nihkuda. Nii jaotatakse koormus ühtlaselt kogu veeretee ulatuses. Kokkuvõttes peab pöörlev võru olema kõvasti kinni (pinguga), paigalseisev võru peab olema aga vabamalt, kas lõtkuga või siirdeistuga. See on ka põhjus miks tuleb võll masina kerest koos laagritega nii lihtsalt välja, kuid laagrite võllilt mahavõtmine ei õnnestu ka mitte vasara löökidega vaid selleks tuleb kasutada spetsiaalset tõmmitsat.

Pressistusid pöörleva võru istamiseks kasutada ei saa, sest need annavad liiga suure pingu, mis deformeeriks täpse laagrivõru vähemtäpsema võlli või laagripesa järgi ja veerekehad võivad kinni kiiluda. Siirdeistud on alati ka teatava lõtku võimalusega, mis eelnevat arvesse võttes pöörlevale võrule ei sobi. Olukorrast on väljapääs leitud huvitava lahendusega: laagri sisevõru tolerantsitsoon võetakse hälvetega 0 ja - (nagu võll võllisüsteemis), võlli tolerantsitsoonid jäetakse aga avasüsteemi, nagu sellest varem juttu oli. Nii saadakse siirdeistuga väikesed pingud, mis just sobivad pöörleva võru istamiseks kuna need on tunduvalt väiksemad, kui pressistude pingud.

     Veerelaagri istamismõõtmed on välis- ja siseläbimõõt D ja d ning laagrivõrude laius B. Et vältida laagrivõrude arvutusel kujuhälvete võimalikku mõju, normitakse võrude keskmised läbimõõdud Dm ja dm. Võru keskläbimõõt on selle kahes äärmises lõikes mõõdetud suurima ja vähima läbimõõdu aritmeetiline keskmine. Keskmiste läbimõõtude tolerantsitsoone tähistatakse sisevõrul, kui aval, L-ga ja välisvõrul, kui võllil, l-ga. Sellele lisatakse täpsusklassi number (L6,l3 jne). Nii näiteks võib 0 täpsusklassi laagri sisevõru ist olla Ų50L0/m6 ja välisvõru oma Ų80H7/10.

Laagriistude täpsemal valikul lähtutakse võrudele mõjuva koormuse iseloomust. 

See võib olla:

kohalik,

pöörlev või

võnkuv. 

Kohaliku koormuse korral mõjub võrule püsiv radiaaljõud Fr, mis ei liigu võru suhtes. Koormuse võtab vastu veeretee teatav osa, ülejäänud osa jääb koormamata. Kui sisevõru pöörleb ja välisvõru seisab paigal, siis om kohalik koormus välisvõrul. Vastupidisel juhul on kohalik koormus sisevõrul. Kohalik koormus põhjustab veeretee koormatud osa intensiivse kulumise.

Pöörlev koormus tekib siis kui, radiaaljõud pöörleb võru suhtes või kui võru pöörleb jõu suhtes.

Võnkuv koormus

Võnkuv koormus tekib siis, kui koormata laagrivõru üheaegselt püsiva suuna ja väärtusega jõuga Fr ja pöörleva jõuga Fc. Nende jõudude resultant võngub ümber suurema jõu sihi teatud kaare ulatuses. Võnkuv koormus mõjub suurema jõu suhtes seisvale või sellega koos pöörlevale võrule. Võnkuv koormus jaotub veeretee pikemale osale kui kohalik koormus.

Istu valikul liidetakse kohalikult koormatud võru võlli või masina kerega väikese lõtkuga. See võimaldab võrul aeg ajalt või aeglaselt pöörelda, veeretee kulub ühtlasemalt ja laagri kasutusiga pikeneb. Sellist olukorda analüüsisime istude valiku kirjelduses paigalseisvale võrule. Pöörleva koormusega võru tuleb istata alati pinguga (see on identne olukord istude valikul pöörlevale võrule). Kuna võnkuv koormus on kohaliku ja pöörleva vahepealne, siis selliselt koormatud võrule sobib siirdeist. Niisiis Radiaallaagrite istud olenevad koormuse liigist.

Laagrialuste Istamispindade kujutolerants

   Laagrialuste istamispindade kujutolerants 0. ja 6. täpsusklassi laagritele võetakse 1/4, 5. ja 4 klassi laagritele 1/6 ja 2. täpsusklassi laagritele 1/8 istamispinna läbimõõdu tolerantsist. Veerelaagri tööd mõjutab oluliselt välis- ja sisevõru mittesamatelgsus. Selle põhjuseks võivad olla võrude asendihälbed ja võlli läbipaindumine. Laagrivõrude viidakust (kiivsust) iseloomustatakse telgedevahelise nurgaga, mis 0. ja 6. täpsusklassi radiaallaagritel võib olla 8´...16´, teistel mitteseaduvatel laagritel 1`...6`. Seaduvatel laagritel võib see olla kuni 2°...4°.

   Laagris olev lõtk näitab, kui palju võib üks võru nihkuda teise suhtes. Esineb radiaal- ja telglõtk, mis sageli on teineteisega seotud. Laagri töölõtk erineb koostamiseelsest lõtkust, sest pressimisel sisevõru veeretee läbimõõt suureneb ja välisvõru oma väheneb. On normaalse, väiksema ja suurema siselõtkuga laagrid ning vastavalt sellele soovitatakse ka nendele istusid. (12)

Koostejoonisele märgitakse veerelaagri istud järgmiselt, 

Näiteks:

4-3n5-10H6, kus

4- laagri täpsusklass;

3n5- sisevõru läbimõõt ja võlli tolerantsitsoon;

10H6- välisvõru läbimõõt ja laagripesa tolerantsitsoon.

 

Määrde ülesanne laagris on vähendada hõõrdekadusid ja detailide kulumist, kaitsta pindu 

korrosiooni eest, vähendada vibratsiooni ja müra. Määretena kasutatakse õlisid, plastseid 

ja tahkeid määrdeid.  

 

Viskoossus on õlide üks tähtsamaid näitajaid. Mida vedelam, st. väiksema viskoossusega 

on õli, seda väiksem on õlikihi kandevõime aga väiksem on ka sisehõõrdumisest takistus.  

 

Dünaamiline viskoossus iseloomustab õli  kihtidevahelist liikumistakistust, st. 

sisehõõrdumist. Kinemaatilise viskoossuse  määrab aeg, mis kulub etteantud õlikoguse 

väljavoolamiseks anumast kapillaartoru kaudu.  

 

 

Viskoossus oleneb õli temperatuurist ning temperatuuri tõustes viskoossus väheneb, st. õli 

muutub vedelamaks.   

 

Lisaks viskoossusele iseloomustavad õlisid veel sellised näitajad nagu leekpunkt, 

hangumistemperatuur, oksüdatsioonikindlus, happearv, lisandisisaldus. 

 

 

Lihtsaim veerelaagrite määrimise moodus on nende

paigutamine õlivanni. Seejuures ei tohiks õlitase ulatuda üle 

alumise veerekeha keskme, sest kõrgema nivoo puhul

suurenevad energiakaod; selle tagajärjel kuumeneb kogu

laagrisõlm ja väheneb õli viskoossus. 

 

Määrde püsimise ja tolmu, vee jms. emalhoidmise jaoks tuleb

laagrisõlmed tihendada. Selleks kasutatakse kontakt-ja 

kontaktivabu tihendeid, aga ka nende kombinatsioone. 

Kontakttihendid valmistatakse enamasti vildist või õlikindlast kummist. Laagrite 

määrimisel plastse määrde või viskoosse õliga kasutatakse lihtsatel juhtudel viltrõngaid. 

Raskematel töötingimustel on peamiselt kasutusel mansett-tihendid, mis on ette nähtud 

plastse määrde või mineraalõliga määritavate sõlmede tihendamiseks.  

Kontaktivabad tihendid võivad töötada suurel kiirusel. Puhtas õhus kasutatakse 

piilutihendeid. Labürinttihendites, kus kitsad piilud vahelduvad laiematega, tagab 

tihenduse pilu keerukas kuju.