KEERMESLIITED
Keermeks nimetatakse detaili pinnale mööda kruvijoont valmistatud kindla kujuga soont.
Keermesliidete tunnus on keermestatud elementide olemasolu. Nendeks elementideks
võivad olla kas standardsed kinnitusdetailid või ühendatavate detailide keermestatud osad.
Keere tekib mingi tasapinnalise kujundi (kolmnurk, ruut, trapets jt.) liikumisel mööda silindrilist või koonilist kruvijoont, kui kujundi üks külg toetub vastu silindri või koonuse moodustajat ja tema tasand läbib kogu liikumise jooksul vastava pöördkeha telge. Kui pöördkeha kujutada koos temal tekkinud keermeniidiga jäiga tervikkehana, siis saame üldises mõttes keermega kruvi. Kruvi telgjoonest kõige kaugemal olevat keermeniidi ala nimetatakse keerme harjaks, kahe niidi vahelist nõgu – keerme põhjaks. (5)
Silindrilise kruvijoone moodustamine sirgjooneliselt liikuva treitera ja vastupäeva pöörleva silindrilise varda üheaegse liikumise tulemusena
Silindrilise ja koonilise kruvijoone moodustumine
Kruvijoon võib olla parem- või vasakpoolne, sõltuvalt kruvijoone tõusu suunast silindri või koonuse pinnal (sele 2).
Vasakkeeret tähistatakse LH.
Kui polt läheb paigalseisvasse mutrisse või mutter paigalseisvale poldile päripäeva pöörates, siis on keere parempoolne,
vastupidisel juhul aga vasakpoolne.
Meeterkeerme märkimisel kasutatakse tähist M ja lisatakse sellele välisläbimõõt (nimimõõt) mm-tes näit. M24.
Keerme samm (P) on keerme kahe naaberniidi vahekaugus. Tavaliset mõõdetakse seda keskläbimõõdul.
Samm kirjutatakse keerme tähistusse nimimõõdu järele (M24x1). Normaalkeermel sammu ei näidata (M24).
Igale nimimõõtmele vastab üks suur (normaalne) samm ja mitu väikest (peent) sammu. Normaalse sammuga
ei keerdu ise lahti.
Oluline on veel keermekäik Ph.
Keere on ühekäiguline, kui kruvi sissepööramisel ühele täispöördele vastav nihe (keerme käik Ph) on võrdne keerme
sammuga (Ph = P). Keere on mitmekäiguline, kui kruvi nihe ühe täispöörde jooksul on n korda suurem (n - keerme käikude arv),
siis keerme käik Ph = n · P (sele 4).
Olenevalt keermeniiti moodustanud tasapinnalise kujundi liigist eristatakse järgmise profiiliga keermeid
a – kolmnurkkeere, kui keerme profiiliks on kolmnurk
b – ruutkeere, kui keerme profiiliks on ruut
c – trapetskeere, kui keerme profiiliks on trapets
d – ümarkeere, kui keerme profiiliks on poolring
Keermete profiile: a – kolmnurkkeere; b – ruutkeere; c – trapetskeere; d – ümarkeere (5)
Keermesliidete eelised:
- korduvalt lahtivõetav ja koostatav;
- suurte ja hästi kontrollitavate telgjõudude saamise võimalus;
- liide võib edukalt olla suvalises asendis;
- tänu masstootmisele standardsed kinnituselemendid (kruvid, poldid, mutrid) on
kvaliteetsed ja suhteliselt odavad.
Puudused:
- pingekontsentraatorite olemasolu;
- koormuse ebaühtlane jagamine keerdude vahel;
- keerme halb tsentreerimine.
Keermete klassifikatsioon.
1. Keermestatud pinna järgi:
- sisekeere (mutrid);
- väliskeere (kruvid).
2. Keermestatud pinna kuju järgi:
- silinderkeere;
- koonuskeere.
3. Kasutatud mõõtühikute järgi:
- meeterkeere (tähis M);
- tollkeere (tähis UNF või UNC).
4. Keermeniidi suuna järgi:
- parempoolne;
- vasakpoolne (tähisele lisatakse tähed LH).
5. Keerme sammu järgi:
- jämekeere (tähises samm ei kajastu);
- peenkeere (tähises näidetakse peale x, näiteks M16x1,5).
Silinderkeeret iseloomustavaid parameetrid:
1. välisläbimõõt (kruvil d, mutril D);
2. siseläbimõõt (kruvil d1, mutril D1);
3. keskläbimõõt (kruvil d2, mutril D2);
4. keerme samm P – piki keerme telge
mõõdetud kõrvutiolevate keerdude
rööpsete külge vahekaugus;
5. keerme profiilinurk α (meeterkeermel 60°,
tollkeermel 60° või 55°);
6. keerme tõusunurk ψ - nurk keerme keskläbimõõdul moodustava kruvijoone ja
keerme teljega risti oleva tasandi vahel;
Koonuskeermed valmistatakse koonilisusega 1 : 16. Ühendada saab nii koonilised välis-
ja sisekeermed kui ka koonilised väliskeermed silindrilise sisekeermetega.
Keermed valmistatakse teatud täpsusega.
Tolerantsjärgud:
Kruvidele
- keskläbimõõdul d2 – 4; 5; 6; 7; 8;
- välisläbimõõdul d – 4; 6; 8.
Mutritele
- keskläbimõõdul D2 – 4; 5; 6; 7; 8;
- siseläbimõõdul D1 – 5; 6; 7.
Piirhälbed:
- kruvidele h; g; f; e; d;
- mutritele H; G; F; E.
Kolm täpsusklassi
täpne keskmine jäme
kruvid 4h 6h; 6g; 6e; 6d 8h; 8g;
mutrid 4H5H 5H6H; 6H; 6G 7H; 7G.
Kahekordsel tähistusel esimene arv annab keskläbimõõdu ning teine siseläbimõõdu
(mutritel) ja välisläbimõõdu (kruvidel) täpsust.
Mutrid ja kruvid keeratakse kinni ja lahti võtmetega. Neli- või kuuskantpeaga mutrid ja
kruvid keeratakse tavaliste võtmetega (a ja b). Ümara hammasmutri jaoks on võti c.
Variant d kasutatakse mutritel, mil otspinnal on vastavad avad. Sisekuuskandiga mutrid ja
kruve keeratakse võtmega e.
Keermesliidete elemente valmistatakse enamasti terasest, vajadusel kasutatakse ka
pinnakatteid (tsinki, kroomi, kaadmiumi, niklit, vaske, hõbedat jm.). Kruvide
tugevusklassid on näidatud tabelis. Tugevusklassi näidetakse kruvi tähisel.
Liidete väsimustugevuse suurendamise meetmed
1. Jälgida reeglit “elastne polt, jäik äärik”. Selleks kasutada võimalikult pikki ja
peeneid (mõnikord ka nn. salestatud või siis õõnsaid) polte ja vältida
äärikutevahelisi elastseid tihendeid.
2. Eelistada rullitud keermeid lõigatuile.
3. Kasutada mittestandardseid, esimest kontaktisolevat keerdu vähemkoormavaid
mutreid .
4. Vältida poldi vardas painet.
Lisaks (vältimaks väsimusmurdu
väljaspool keermestatud osa)
kasutades piisavalt suuri
üleminekuraadiusi .
Suuremõõtmeliste (treitud
keermega) poltidel suurendab nende
väsimustugevust keermete lihvimine
ja kalestamise eesmärgil ülerullimine
(viimasel juhul väsimus tugevuse
kuni 2-e kordne kasv).
Joonis 16. Poldipeade üleminekuvariandid.
Üsna lihtsaks ent tõhusaks võtteks võib pidada madala väärtusega
elastsusmooduliga materjalist mutrite kasutamist, mis parandab koormuse
ühtlustumist kontaktisolevate keerdude vahel. Asendades standardse terasmutri
duralumiiniumist (E ca 3 korda väiksem kui terasel) mutriga väheneb esimese
keeru koormus kuni 30.
