Nukleiinhapped on biopolümeerid mille monomeerideks on nukleotiidid.
Eristatakse kahte tüüpi nukleiinhappeid:
Desoksüribonukleiinhape (DNA) on biopolümeer, mille monomeerideks on desoksüribonukleotiidid. Iga desoksüribonukleotiid on moodustunud kolme ühendi- lämmastikaluse desoksüriboosi ja fosfaatrühma – omavahelisel liitumisel. DNA ehituses esineb neli erinevat lämmastikalust: adeniin, guaniin, tümiin ja tsütosiin. DNA monomeerid erinevad üksteisest vaid lämmastikaluse poolest ning seetõttu nimetatakse desoksüribonukleotiide nendes ehituses oleva lämmastikualuse järgi. DNA sekundaarstruktuuri biheeliks ja DNA molekulis iga nukleotiidi vastas asub teda täiendav nukleotiid teises ahelas (komplementaarsusprintsiip).

Joonis. DNA ehitus (http://www.nature.com/scitable/content/dna-is-a-double-helix-24263)
Desoksüribonukleiinhape on kromosoomide olulisem ehitusmaterjal. DNA tähtsus seisneb päriliku informatsiooni säilitamises ning selle täpses ülekandes raku jagunemisel.
Ribonukleiinhape on biopolümeer, kuid tema monomeerideks on ribonukleotiidid. Ka ribonukleotiidid kolmeosalised. Nad on moodustunud lämmastikalsue, riboosi ja fosfaatrühma liitumisel. Kolm RNA lämmastikualust on samad, mis DNA koostises: adneiin, guaniin ja tsütosiin. Kui neljanda lämmastikualusena esineb DNA molekulis tümiin, siis RNA ehitusest leiame selle asemel uratsiili.
RNA osaleb geneetilise info realiseerumises.
Põhiosas rakus leiduvast RNA-st võime jaotada molekulide funktsioonide alusel kolmeks:
Üldiselt koosneb RNA molekul ühest polünukleotiidiahelast, kuid mõningaid tingimuses võivad molekuli eri osad ka omavahel lühikesteks spiraalseteks moodustisteks seostuda. RNA -d on kõigi organismide kõigis rakkudes ning ka mõningais viirustes nt. retroviirustes.