Makroevolutsioon on protsess, mille tagajärjel liikidest moodustuvad uued perekonnad, perekondadest uued sugukonnad jne. See protsess toimub ajalooliselt väga pika ajavahemiku vältel ega ole seetõttu vahetult jälgitav ega uuritav.
Makroevolutsioon on liigist kõrgemal tasemel toimuv evolutsioon ja seega erinev mikroevolutsioonist, mis toimub liigi või tema populatsioonide piires. Põhimõttelisi erinevusi nende kahe protsessi vahel siiski ei ole: makroevolutsiooni aluseks on protsessid mikroevolutsioonilisel tasemel. Makroevolutsioonis toimuvad samad protsessid, mis määravad ära mikroevolutsioonigi – olelusvõitlus, looduslik valik ning nendest tulenev vähemkohastunud vormide väljasurumine. Mõlemal evolutsioonivormil on divergentne iseloom.
Veenvaid tõendeid organismidevahelisest sugulusest annab embrüoloogia – teadus organismide lootelisest arengust. Organismide individuaalne ja evolutsiooniline areng on omavahel vastastikuses seoses.
Mikroevolutsioon on uute liikide tekkimine looduses, mids on evolutsiooniprotsessi kõige tähtsam etapp. Uued liigid tekivad looduses evolutsiooni liikumapanevate jõudude mõjul.
Uuemad uurimistööd heidavad valgust evolutsiooniprotsessi kõige esimestele etappidele, mis kulgevad liigi rüpes ja viivad uute liigisiseste rühmituste – populatsioonide ja alamliikide – tekkimisele. Seda protsessi nimetatakse mikroevolutsiooniks. Mikroevolutsioon võib ajaloolises mastaabis toimuda suhteliselt lühikese ajavahemiku jooksul ning on seetõttu uurimiseks kättesaadav.
Liikide tekkimine geograafilise isolatsiooni tagajärjel on seotud lähteliigi areaali laienemisega või selle liigendumisega üksteisest isoleeritud osadeks mingite füüsiliste tekete tõttu (kliimamuutused, uute mägede või jõgede tekkimine jm.).
Areaali laienemise korral satuvad antud kiiki kuuluvad populatsioonid uutesse mullastiku- ja klimaatilistesse tingimustesse ning puutuvad kokku uute looma-, taime-, ja mikroobi-kooslustega. Populatsioonis tekivad pidevalt uued pärilikud muutused, toimub olelus-võitlus, avaldab toimet looduslik valik. Kõik see viib aja jooksul populatsiooni geenide koostise muutumisele – mikroevolutsioonile. Populatsiooni veelgi kaugemale ulatuv evolutsioon võib aga juba viia uue liigi tekkimisele.
Mikroevolutsioon lõppeb uue liigi tekkimisega.
Evolutsiooni tagajärjed:
Elu evolutsiooni Maal tagab mikro- ja makroevolutsiooniliste protsesside pidev ühe-aegne kulgemine, nende protsesside ühtsus. Mikro- ja makroevolutsiooni tagajärjeks on kogu Maa elukoosluse ehk biosfääri kujunemine. Pidevalt on tekkinud uusi liike, pidevalt on neid ka välja surnud. Kuid elu evolutsioon ei ole seisnud ainult üksikute liikide tekkimises ja väljasuremises. Biosfääri kui terviku evolutsioonis on ilmnenud teatud üldised tendentsid: