KESKKONNATEGURID
Keskkonnategurid ehk ökoloogilised faktorid on keskkonna ained ning energia- ja infovood, mis mõjutavad biosüsteeme.
Keskkonnategurid ehk ökoloogilised faktorid jagunevad abiootilisteks, biootilisteks ja antropogeenseteks teguriteks.
- Abiootilisteks teguriteks võivad olla päikesekiirgus, temperatuur, sademed, mulla niiskus ja toiteainete sisaldus, keskkonna reaktsioon jne.
- Biootilised (organismide vahelised suhted) on sümbioos, konkurents, parasitism, taimtoidulisus, kisklus, amensalism, kommensalism, koloonialisus.
- Antropogeensed (inimtegevuse mõju, inimmõju) on soode kuivendamine, võõrliikide sissetoomine, heitgaasid, naftareostus, osoonikihi hõrenemine, metsade üleraie jne.
Organismile mõjub alati terve hulk tegureid koos, seega teatav tegurite kompleks.
Liebigi miinimumseaduse kohaselt piirab organismi eksisteerimist (kasvu, aktiivsust) kõige rohkem see tegur, mis rahuldab liigi nõudlust kõige vähem. Kui puudub üks eluks vajalik toiteelement, ei saa taim normaalselt kasvada ja viljuda, kuigi ülejäänud aineid on külluses.
Piirav ehk limiteeriv on selline tegur, mille hulk või intensiivsus on allpool eluks vajaliku miinimumi.
Igal liigil on iseloomulik ökoloogiline amplituud, mis näitab tema taluvus piiride vahekaugust antud teguri suhtes, s.t. miinimumist kuni maksimumini. Optimumiks nimetatakse sellist teguri väärtust, mis kõige paremini rahuldab organismi vajadusi.
Laia ökoloogilise amplituudiga liigid on eurütoopsed, kitsa amplituudiga – stenotoopsed. Kui võrreldavateks teguriteks on temperatuur, soolsus ja toit, siis nimetatakse neid vastavalt eurü- ja stenofaagideks.
Keskkonnatingimuste suhtes on organismidel arenguloo vältel tekkinud vastavad kohastumused ehk adaptatsioonid.
