Bioindikatsioon
Kõikidel organismidel on kindlad nõuded elupaiga ja kasvukoha suhtes. Kõik elusolendid reageerivad muutustele, mis toimuvad keskkonnas. Mõned muutused on kiiremad, mõned aeglasemad ja mitte ainult loomad ei reageeri keskkonnale, vaid ka taimed, seened ja mikroorganismid.
Bioindikatsiooni meetodi aluseks on elusorganismide ja keskkonna vaheliste seoste tundmine. Tundes näiteks taimede olenevust keskkonnategurist, on võimalik nende keskkonnategurite määramine, välja selgitamine taimede kui indikaatorite ehk näitajate abil.
Kitsa ökoloogilise amplituudiga liigid, kes on kohastunud vaid kindlate, vähe varieeruvate tingimustega sobivad indikaatorliikideks. Nende indikaatorliikide esinemine ja elujõulisus peegelduvad keskkonna (vee, mulla, õhu, lähtekivimi) omadusi.
Mõned liigid peegeldavad ka keskkonnamuutusi, mida on põhjustanud inimtegevus. Sellel põhinebki bioindikatsioon - keskkonna seisundi hindamine indikaatorliikide abil. Teatavate liikide esinemine, arvukus ja elujõulisus peegeldavad keskkonna saastumise astet.
Kõige tuntum bioindikatsiooni rakendusviis on taimede kasutamine maavarade otsinguil. Klassikaline bioindikaator on kannikese liik Viola calaminaria, mis kasvab Alpides tsingimaardlail ning on seega kõige otsesemalt seotud mulla tsingisisaldusega.
Bioindikatsioon on kasutusel ka vee reostumise ja õhu saastatuse määramisel. Veekogu seisundi hindamisel loetakse headeks indikaatoriteks teatavaid vetikaid ja põhjaorganisme.
Väga hea bioindikatsiooni rakendusala on taimede kasutamine õhu saastamise hindamisel. Eriti head taimindikaatorid on osa metsasambaid ja puudel kasvavad samblikud. Paljud samblikud on tundlikud vääveldioksiidi ja teiste õhkkeskkonna saastajate hulga suhtes õhus.
Saastatud piirkondades on samblike liikide arv vähenenud, lõpuks enamik samblikuliike hävineb. Kuid on ka selliseid samblikuliike, mis kasvavad vaid vääveldioksiidirikastes piirkondades.
Tundlikkuse järgi on samblikud jagatud taluvus klassidesse, mis ongi aluseks keskkonna seisundi hindamisele ja õhu saastatuse kaardi koostamisele.
Bioindikatsiooni meetodit peaks õhu seisundi määramisel kasutama koos saasteainete füüsikalis-keemiliste mõõtmistega.
