MAAKERA TEKE
Maa sisemuse moodustas umbes 4,5 miljardit aastat tagasi keev-mullitav ülituline sulakivim.
Rasked elemendid nagu raud ja nikkel koondusid keskele, moodustades Maa tahke südamiku. Kergemad elemendid, peamiselt hõõguvtuline räni ja alumiinium, kerkisid pinnale. Seal, kus maakoor oli õhuke, purskus vedel kivim laavana vulkaanide näol pinnale.
Maa ümber tiirles õhuke kiht planeetide moodustumisest ülejäänud kosmilist tolmu.
Pärast esmast kujunemist pommitasid Maad sadade miljonite aastate jooksul lendavad kivikamakad ja jäised komeedid. Selline kosmiline klobimine tekitas maapinnale kraatreid. Noor Maa nägi seetõttu välja umbes selline nagu Kuu tänapäeval,kuid selle erinevusega, et igal pool üle terve maakera purskasid vulkaanid.
Vulkaanidest pärit gaasid mähkisid Maa primitiivsesse atmosfääri. Põhiliselt oli nendeks gaasideks veeaur ja süsihappegaas. Need gaasid tekitasid kasvuhooneefekti. Seda peetakse üheks olulisemaks põhjuseks Maa elukõlblikuks muutumisel. Kui veeaur kosmoseruumi jäisusega kokku puutus, tihenes see pilvedeks. Pilvedest hakkas sadama vihma, vesi täitis kõik planeedipinna lohud ja nõnda moodustusid sügavad ookeanid.
Pärast seda, kui Maa oli keskikka jõudnud (umbes 2 miljardit aastat hiljem), kattis valdavat osa Maast paks veekiht.
Vesi muutis kiiresti maakera. See murendas maakoort ning nõnda kogunes vette uusi keemilisi komponente - Na, K, Mg, Ca ning vesi hakkas muutuma tänapäevasele sarnaseks. Esimesed elusorganismid tekkisid vees, kus nad olid kaitstud Päikese ultraviolettkiirguse eest. Rohelised taimed eraldasid fotosünteesi tulemusel hapnikku ning kujunes atmosfäär. Hapnikust moodustus ultraviolettkiirgust neelav osoonikiht, mis võimaldas elul siirduda merest maale.
Joonis. Planeet Maa (http://www.laanlane.ee/article/teadus-p%C3%B5llumajandusekspert-hirmutas-maailmal%C3%B5puga)
Jõud, mille põhjuseks olid ülemises vahevöös valitsevad kuumad püstvoolud, tükeldasid meie planeedi pinna tohututeks aeglaselt liikuvateks maakoorelahmakateks, mida kutsutakse laamadeks. Laamad on pidevas liikumises ja kujundavad planeedi nägu ka tänapäeval.
