Seaded ja folkloor

Jaapani traditsioon on rikas pidude poolest. Paljud neist on väga pika ajalooga ja religioosse tähendusega. Jaapani eri piirkondadel on oma regionaalsed dialekti erinevused, erinevused on ka kalligraafias ja kombeis. Piirkondlikult peetakse pidusid erinevalt kuid nende põhieesmärk ja idee jäävad samaks.

7. jaanuar Nanakusa ehk seitsme kevadtaime pidu.

Sel päeval söövad jaapanlased riisiputru ja suppi seitsmest taimest – petersellist, hiirekõrvast, hiina rapsist, rõikast, vesiheinast, buda troonist, kassiurvast – see hoidvat ära kõik järgmise aasta haigused.

Taimi korjatakse vabas õhus põldudel või mägedes  ning see on ajutine puhkus seedesüsteemile pärast uue aasta pühitsemist .

Seitse taime pestakse hoolikalt ja pannakse keset lauda kaussi, kust võetakse supi ja pudru kõrvale.

Sellel pidustusel ei tehta kindlat seadet, taimed asetatakse lihtsalt meeldival kujul, pidades rangelt silmas puhtust.

3.veebruar – setsubun ehk aastaaegade vaheldumise pidu

Setsubun, mis vastavalt vanale kalendrile oli uue aasta algus, on tuntud kui ubade puistmise, kuradi tagaajamise ja kurja hajutamise peona.Vähemalt tuhat aastat vana, märgib see komma talve lõppu ja kevade algust, mida vaadeldakse ka kui pöördepunkti inimese õnnes.

Traditsioonide kohaselt loobitakse igasse uppa laiali ube, seda saadab hüüe: "Tere tulemast hea õnn, saatanad välja". Lastele meeldib ubade korjamine. Hiljem sööb iga perekonnaliige ühe röstitud oa iga oma eluaasta kohta ja ühe uue jaoks.

Ka templites on tseremooniad, kuhu tuntud inimesed loobivad ube ja väikesi riisipaberissse mähitud kooke kokkutulnute hulka. Maal kõnnivad ringi lõvimaskides meeste grupid, esitades humoristlikku püha tantsu hüüdes „fuku wa ushi, oni wa so to”

Eriline seade tehakse selleks päevaks astelpõõsast või muust okkalisest taimmaterjalist, millesse on torgatud väike kala. Kala halb lõhn arvatakse ära ajavat saatanaid ning okkalised lehed peatavad pahade putukate majjatuleku.

3.märts –hinamatsuri ehk nukkude pidu

Sel päeval tegid inimesed paberist nukke ja pühkisid nendega oma keha, eemaldades sümboolselt kõik oma patud ja hädad ning viskasid nukud jõkke. Hiljem hakati sel päeval palvetama tütarde tervise ja ilu eest. Praegu on nukufestival Jaapanis rõõmus ja piduküllas sündmus, külalistele pakutakse komme, valget veini , kohevat riisi ja valget, roosat ja rohelist riisikooki.

Perekonna tseremoonianukud on maja parimas toas, nad võivad olla päritud või hiljem omandatud vara ja asetsevad ranges järjekorras hinadalil, niukualusel, mis on kaetud punase riidega. Täielik kogu koosneb 15 nukust. Kõige kõrgemal on säravaids siidriides keiser ja keisrinna kolme teenrijannaga. Allpool ministrid, muusikud, teenrid, kõik vastavalt riides. Kõige all on miniatuursed majapidamistarbed ja lõpuks savinõud või muusikariistad ning sirmid ja vaasid virsikuõitega.

Virsikuõis, mis avaneb märtsi algul, on naiselikkuse, õrnuse ja siiruse, samuti õnneliku abielu sümbol, seepärast nimetatakse nukufestifali vahel ka virsikufestivaliks.

 http://www.kyoto-travel.com/blogimages/2008/KITANO4.JPG

5.mai tangi-no-sekku ehk poiste festival

Sel päeval palvetavad vanemad poegade kasvu ja arenemise eest, et neist kasvaksid tugevad ja vaprad mehed. Perekonnad, kus kasvavad pojad, seavad aias üles pika pambuseridva ja panevad selle külge värvilisi lipukesija suure punase-mustakirjust paberis või riidest karpkala.iga poja jaoks. Maja on seest ja väljast kaunistatud iiristega, iirise lehti kasutatakse vannivee lõhnastamiseks, iirise lehtedesse mähitud riisikäkke pakutakse koos riisiviinaga.

Peo seletuseks on kaks selgitust – esinene väidab e 5.mail 1281a Fujimoro Shrine aias, kus õitsesid iirised, pöördus Jaapani prints esivanemate hingede poole, paludes abi ähvardava mongoli sissetungi vastu . Pärast seda läks ta lahinguväljale, kuid tõusis tugev torm, mis möllas kolm päeva ja mongolite laevastik hukkus merel. Sellest ajast peetakse iirist õnnetoovaks , kuna ta tugevad mõõgakujulise lehed on vapruse sümboliks.

Karpkala, kes ujub ülesvoolu, sümboliseerib samuti julgust ja otsustavaust võita raskusi.

Teine, vähem kangelaslik selgitus on järgmine. Vanal ajal panid talupojad üles lippe ja putukaid, kes ilmusid massiliselt mai algul . Hiljem tehti nende kujude järgi väikesed nukud, kes kujutasid sõjaväge, ratsaväge printse ja kangelasi mõõkadega, soomusrüüga ja muu sõjavarustusega selleks, et sisendada poistesse austust mehelike vooruste vastu.

Traditsiooniline lilleseade selle peo jaoks koosneb ainult iiristest ja nende lehedest. Selle seade jaoks vajataks emoriban alust ja kolme kenani. Kaks kenani pannakse nõu vasakule, üks teise taha kolmas seisab paremal. Kuigi iiriste varredon sirged on õis tihti varre suhtesväikese nurga all, mis on kaldu seade keskpaiga poole.

13-15 juuli – obon ehk surnute püha.

See on püha, mis pühendatud esivanemate vaimudele. Jaapanlased pühitsevad seda alates 657 aastast.

Oboni ajal lähevad perekonnad kalmistule, et korrastada sugulaste haudu ja valmistuda hingede vastuvõtuks kodus. Surnute mälestuseks pannakse

põlema väike kõrkjatuli ning majja ja aeda riputatkse laternaid.

Hingede jaoks pannakse pidusöök puuviljast, keedetud riisist ja magusatest kookidest. Selle juurde lisatakse kurgist ja suberginest tehtud hobune ja lehm, kellel esivanemad võiksid kõju sõita. Nad pöörduvad teise ilma kaunilt valmistatud hinge paadis. Festivali lõpuks laaditakse see paat täis toitu ja annetusi ja saadetakse mööda jõge mere poole teele.

15 september – chu-chu meigetsu ehk kuu festival

Sügisest kuuvaatamise pidu nimetatakse veel jugoyaks, mis tähendab “viieteistkümnes öö”. See on traditsiooniline viis täiskuu ilu nautimiseks meeldival jahedal õhtul, mis on heaks vahelduseks suvekuude kuumale niiskusele. Vanal ajal peeti sel õhtul keisri palees kauneid luuleõhtuid. Praegu inimesed istuvad ja vaatavad täiskuud,  joovad saket, söövad riisikäkke , mis on ümmargused kui täiskuu ja loevad luuletusi. Kuu jaoks tehakse lihtsaid ohverdusi väikestele alustele eeskojas või verandal ja asetatakse need videvikus kohale, kuhu kuukiired langevad.

Tavaliselt on ohverduseks puuviljad, käkid, sügislilled.

Kuufestivali jaoks tehakse seaded, kus rohud esindavad kuukiiri ja kahvatukollased lilled kuud. Seade kõrvale asetatakse väikesel alusel kuhi 15 riisikäkist, et austada viiteteist ööd.

O-higan ehk surnute pidu

märts ja september

Seda ühenädalast pidu peetakse kaks korda aastas, kevadisel ja sügisesel pööripäeval, kui öö ja päev on ühepikkused ning päike tõuseb idast ja loojub läände. Pidu peeti esmakordselt 1043 a keiserlikus õukonnas. Räägitakse, et surnute hinged on sel ajal eriti vastuvõtlikud nende palvetele, mõtetele ja soovidele, kes ei ole veel jõudnud teisele kaldale.

Kogu rahvast, alustades keisrist ja lõpetades vaeseima talupojaga, külastab pühamut ja palvetab esiisade poole. Käiakse matmispaikades, korrastatakse hauad ja pannakse lilli. See ei ole kurb talitus ja tihti korraldatakse siin söömaaeg. Liha ei sööda, , süüakse shagit ehk  pehmeid riiiskooke

Selleks pühaks tehakse seade, kus kasutatakse valgeid lilli, surnuid lehti ja raagus oksi.