Inimese organismi elutegevuse aluseks on metabolism ehk aine- ja energiavahetus, mis kujutab endast kehas pidevalt toimivate keemiliste ja füüsikaliste protsesside kogumit.

Ainevahetuse peamised ilmingud on:

• mitmesuguste organismile vajalike ainete vastuvõtmine väliskeskkonnast;
• nende ainete ümbertöötamine organismile vastuvõetavasse vormi;
• ainete kasutamine vastavalt organismi vajadustele;
• tekkivate jääkproduktide väljutamine ümbritsevasse keskkonda.

Inimese organism ei kasuta väliskeskkonnast saadud aineid täielikult ära. Meie kehas tekib ka selliseid aineid, millele kasulikku otstarvet ei leidu. Sellistest ainetest peab keha vabanema, eritades nad ümbritsevasse keskkonda. Kui organism neist ei vabaneks, siis lämbuksime iseenda toodetud laguproduktidesse. Näiteks on süsihappegaasi tekkimine keha elutalitluse tagajärjel vältimatu, samuti on elu jätkumiseks vältimatult vajalik selle ühendi pidev väljutamine organismist.

Ainevahetusprotsesside tulemusel tekib hulgaliselt ka muid laguprodukte, mis organismi kuhjumise korral selle mürgitaksid, kuigi aeglasemalt kui süsihappegaas.

Ainevahetus on kahe vastandliku suunaga üldise protsessi – elusaine tekkimise ja selle lagunemise – dünaamilise tasakaalu seisund. Neid protsesse nimetatakse vastavalt assimilatsiooniks ja dissimilatsiooniks.

Assimilatsiooni moodustavad kõik organismis toimuvad biosünteesiprotsessid kokku. Selle käigus sünteesitakse organismile vajalikke ühendeid: valke, lipiide, suhkruid, nukleiinhappeid jt. erinevate protsesside toimumiseks vajatakse lähteaineid ja täiendavat energiat.

Dissimilatsiooniks nimetatakse kõiki organismis toimuvaid lagundamis- ehk biodegratatsiooniprotsesse kokku. Lagundamisprotsessidega kaasneb enamasti energia vabanemine. Vabanev energia talletatakse ca 40%-lise kasuteguriga energiarikastesse ühenditesse.

Erinevatel eluperioodidel ja erinevates olukordades on assimilatsiooni ja dissimilatsiooni vahekord erinev. Näiteks noores kasvavas organismis on ilmses ülekaalus assimilatsiooniga seonduvad nähtused, seevastu vananevas kehas domineerib üldiselt dissimilatsioon.