Ökoloogilised globaalprobleemid
Rahvastikuprobleemid
Maa elanike arv tõusis 3 miljoni aasta jooksul 19. sajandi alguseks 1 miljardini. Järgmise 130 aasta jooksul rahvaarv kahekordistus ja jõudis 2 miljardini möödunud sajandi 1930. aastatel. 2011. aastal ületas Maa elanike arv 7 miljardi piiri.
Jäätmeprobleemid
Rahvastiku arvu suurenemine toob kaasa surve ümbritsevale keskkonnale. Tarbimise ja tootmise suurenemisega tekivad paratamatult jäätmeprobleemid. Üha enam on kasutusel materjale (kilekotid, plastpudelid), mille looduslik lagundamine võtab aastasadu.
Jäätmeprobleemide kõige esmane lahendus on vähem toota ning tarbida, eriti selliseid tooteid, millest tekkivaid jäätmeid ei saa taaskasutada ega töödelda. Seega on jäätmeprobleemide lahendamiseks kolm võlusõna: jäätmetekke vähendamine, taaskasutamine ja töötlemine.
Veekriis ja veekogude reostumine
Ligikaudu 71% Maa pinnast on kaetud veega, kuid vähem kui 1% on sellest kõlblik joogiveeks, toiduvalmistamiseks, pesemiseks või põllukultuuride kasvatamiseks. Lisaks sellele on ilmne, et vee tarbimine kasvab kiiremini kui rahvastik. Maailma veeressursid jaotunud äärmiselt ebaühtlaselt: mõnel pool tuntakse teravat veepuudust, teisal tekitavad probleeme üleujutused. Suurimad veekulutajad kogu maailma lõikes on põllumajandus, tööstus ja kodune majapidamine.
Hapestumine
Õhuniiskusega ühinedes moodustavad väävli- ja lämmastikühendid happeid, mis langevad tagasi maapinnale happesademetena. Happesademed kahjustavad metsi, veekogude elustikku, kultuuriväärtusi jpm. Oluline õhukvaliteediga seonduv probleem on lubatust kõrgem tolmusisaldus linnades, mis on ilmselgelt seotud üha kasvava transpordiga.
Osoonikihi hõrenemine
Sadu miljoneid aastaid tagasi eraldusid koos fotosünteesi tekkega atmosfääri hapnikumolekulid, millest moodustus osoonikiht. Arvatavasti just tänu osoonikihi tekkele sai võimalikuks elu väljumine veest maismaale, sest muidu hävitanuks Päikese ultraviolettkiirgus siin kõik elava.
Osoonikihi hõrenemist põhjustavad eelkõige atmosfääri paisatud saasteained, millest olulisimat rolli mängivad kloororgaanilised (CFC) ühendid ehk freoonid. Need on keemiliselt püsivad ühendid, mis võivad atmosfääris lagunemata ringelda sadakond aastat.
Kliima soojenemine
Fossiilkütuste põletamisel eraldub atmosfääri hulk gaase, mida nimetatakse kasvuhoonegaasideks ja millest üldsusele tuntuimad on süsihappegaas (süsinikdioksiid) ja veeaur. Kasvuhoonegaaside hulka kuulub kokku umbes 30 ühendit. Siia kuuluvad näiteks vähesel määral ka looduses tekkiv metaan, lennukite heitgaasidest pärinevad lämmastikoksiidid jms.
Kasvuhoonegaasid moodustavad ümber Maa kihi, mis lasevad päikesekiirgusel tungida läbi Maa atmosfääri, kuid ei lase tagasi pikalainelist soojuskiirgust ega veeauru, hoides nii temperatuuri Maal elukõlbulikuna. Üldjuhul on kasvuhooneefekt loomulik ja Maal elu säilitamiseks hädavajalik nähtus. Teadlastele teeb muret süsinikdioksiidisisalduse vähene kuid järjekindel suurenemine õhu koostises. Süsinikdioksiidi hulga suurenemist atmosfääris seostatakse temperatuuri tõusuga.
Energiaprobleemid
Üha kasvav fossiilkütuste kasutamine on kaasa toonud keskkonna saastumise ja kergesti kättesaadavate ressursside ammendumise. Fossiilsete kütuste põletamisel eraldub atmosfääri saasteaineid nagu süsinik- ja lämmastikoksiidid, vääveldioksiid, vesinikuosakesed jms. mis põhjustavad õhusaastet, happesademeid, terviseprobleeme jpm.
Üleilmset soojenemist põhjustav keskkonnasaaste, ressursside ammendumine ja energiakasutus on omavahel seotud ja üksteisest sõltuvad nähtused. Maa elanikkonna ja energiakasutuse kasvades kasvab ka surve keskkonnale, mõjutades Maa ökosüsteeme viisil, mida me ei suuda kontrollida.
Liikide mitmekesisus
Mida mitmekesisem on meid ümbritsev loodus, seda vähem haavatav on meie elukeskkond. Praegu tuntakse Maal kokku umbes 1,6 miljardit liiki. Iga päev kaob neist igavikku kümneid, põhjuseks kas otsene hävitamine inimese poolt, elutingimuste muutumine (ka saastumine), võõrliikide pealetung vms.
Liikide kadumine on toimunud kogu Maa ajaloo vältel, kuid tänapäeval toimub see võrreldes möödunuga kümneid kordi kiiremini. On ilmselge, et igal liigil (ka inimesel sealhulgas) on oma kujunemise, õitsengu ja hääbumise aeg, on vaieldamatu, et inimese ilmumine Maale on liikide kadumist tunduvalt kiirendanud. Inimene on ainus liik, kes suudab sellisel määral kiirendada teiste liikide väljasuremist ja muutumist, kui silmas pidada geneetilise muundamise võimalusi.
Looduse mitmekesisus kahaneb eelkõige elupaikade hävimise tõttu. Koos elupaigaga kaovad seda asustanud liigid (lülid) ökosüsteemist. Kui langeb välja üks lüli, siis võib ülejäänud süsteem tekkinud tühikut asendada. Kui väljalangemisi toimub massiliselt ja püsivalt, tekivad süsteemis häired, mis ei jäta mõjutamata ühtegi osa – ka inimest.
Hävinud liigid viivad endaga kaasa kasutamata võimalused ja informatsiooni: võimalusi leida uusi toitumis- ja ravivõimalusi, võimalusi kahjurite või umbrohtude tõrjeks jpm. Putukate asendamatus õistaimede (sh. ka põllumajanduslike taimede) tolmeldajatena on üldtuntud.
