EPIDERMIS
Epidermis on arenenud looteaegsest ektodermist ehk välimisest lootelehest. Epidermis jaotub 5 kihiks:
- Str. basale - basaalkiht
- Str. spinosum - ogakiht
- Str. granulosum - sõmerkiht
- Str. lucidum - läikekiht
- Str. corneum - sarvkiht
Joonis. Epidermise ehk marrasknaha ehitus (http://www.imperial.edu/~thomas.morrell/cha_5_tortora_integument.htm).
1. Str. basale - on kõige alumisem epidermise kiht, mille ülesandeks on rakkude moodustamine. Naha uuenemise seisukohalt on see kõige tähtsam kiht – kasvukiht. Selles kihis on üks kiht silindrikujulisi rakke, mis liituvad tihedalt teineteisega. Rakkudes on tuum ehk nucleus. Str.basle rakud jagunevad lihtsa jagunemise teel ehk mitoosi teel. Jagunemise järel tütarrakud tõusevad üles ja emarakud jätkavad jagunemist. Rakkude jagunemine on kõige kiirem öösel kella ühe ja kolme vahel. 28 päeva jooksul liiguvad nad pidevalt naha pealispinna poole, kaotades seejuures rakutuuma.
Str.basales asuvad ka melanotsüüdid, mis toodavad naha pigmenti ehk melaniini, naha ja selle all olevate kudede kaitseks.
2. Str.spinosum ehk ogakiht on epidermise kõige paksem kiht. Selle moodustavad 4-5 mitmenurksete rakkude kihti. Rakkude vahele jääb rakuvaheaine. Selle kihi rakke nimetatakse keratinotsüütideks, mida on umbes 80% epidermise rakkudest. Keratinotsüüdid toodavad sarvainet ehk keratiini. Keratiin kuulub tugivalkude hulka ja on moodustunud aminohapetest.
Str.spinosumis on veel immunoloogiliselt aktiivsed Langerhansi rakud. Need leidis dr. Paul Langerhans 1868 a. Langerhansi rakud on mitmeharulised, tähekujulised ja pikkade dendriitidega. Nad tekivad luuüdis ja on oma olemuselt monotsüüt-makrofaagid, valgeliblede tüüpi. Kaitsevad organismi "süües" kehale kahjulikke aineid ja mikroorganisme. Langerhansi rakud on eriti aktiivsed kuna osalevad immunoloogilistes reaktsioonides ja takistavad kehale kahjulike ainete levimist sügavamatesse kihtidesse. Nende rakkude hulk väheneb vanusega. Langerhansi rakud ei sisalda melaniini ja on seetõttu eriti tundlikud UV- kiirguse suhtes.
3. Str.granulosum - selles on 3 -5 rakukihti. Rakud selles kihis on rombikujulised ning lamendunud. Nendes naha piirkondades kus sarvkiht on õhuke koosneb sõmerkiht 1-3 rakukihist kuid peopesades ja jalataldadel, kus esineb paksem sarvkiht, võib olla rakukihte kuni 10.
Str.granulosumi tsütoplasmas on:
- keratohüaliiniterakesed, mis Langerhans leidis 1843 a. Need terakesed eritavad aminohappeid, milledest tähtsaim on filagriin mis, aitab kaasa keratiini moodustumisele ja on oluline niiskustaseme säilitamiseks.
- lamellaariterad ehk keratinosoomid, mis eritavad neid lipiide, mis sarvestumisprotsessis moodustavad str. corneumi rakuvaheaine lipiidset osa. Lamellaariterad osalevad ka D-vitamiini moodustamises UVB toimel.
Nii filagriin kui ka lamellaariterade lipiidid moodustavad str.corneumi jaoks seda rakkude vahelist nn. tsementi, mis rakke liidab omavahel ja tagab str. corneumi kvaliteedi ja vastupanuvõime.
Str.granulosumi kihi rakkudes on tuumi lõhustavaid ensüüme, mille toimel rakutuum sureb, sarvestub ja tulemusena tekivad korneotsüüdid ehk sarvkihirakud.
4. Str.lucidum - see on õhuke, läbipaistev ja valgustpeegeldav kiht, mis esineb peopesades ja jalataldades. Sealsed rakud on ilma tuumadeta ja peaaegu lõplikult sarvestunud.
5. Str.corneumi - selle kihi rakkude ehk korneotsüütide kuju on kuusnurkne. Rakud on ilma tuumadeta, sarvestunud ja lamendunud.
Str. corneum jaguneb omakorda veel kaheks:
- str.corneum conjunctum ehk tugevalt sarvestunud kiht
- str. corneum disjunktum ehk ketendav kiht, mille rakud irduvad naha pinnalt
Str. corneumi rakukihtide arv sõltub naha vajadustest. Erinevates kehapiirkondades ja eri inimestel on see erinev, vastavalt sellele, kui suurt kaitset nahk vajab. Kihtide arv võib olla 4-8 kõhul, 15-20 seljal ja umbes 100 peopesades ja jalataldades.
NB! Str. corneum loob kaitsebarjääri naha ja väliskeskkonna vahel.
Uuema käsitluse järgi ei nimetata Str. corneumi enam surnud kihiks, sest rakkude välised retseptorid informeerivad allolevaid kudesid kõigist nahal toimuvatest protsessidest.
