INIMESE ARENG
Looduse üldise seaduspärasuse järgi on isiksuse võimed, eeldused või häired mitmesuguste arenguprotsesside tulemus. Inimese elu arenguetapid on lapse, - nooruki- ja täiskasvanuiga, millest igaüks omakorda koosneb veel arenguperioodidest.
Inimese psüühiline küpsemine ja areng sõltub bioloogilistest, psühholoogilistest kui sotsiaalsetest teguritest, mistõttu tuleb inimest käsitleda biopsühhosotsiaalne olevusena. See tähendab, et iga konkreetne inimene on tervik, millel võib eristada kolme omavahel seotud, kuid samal ajal kvalitatiivselt erinevat tasandit ja/või funktsionaalset süsteemi:
- bioloogilis-somaatiline, ennekõike meie füüsilis-keemilis-bioloogilise kehaga seonduv,
sellest tingitud ja / või tulenev ning ennekõike keha kaudu mõjutatav; - psüühiline, ennekõike meie psüühika ja närvisüsteemiga seonduv, sellest tingitud ja /
või tulenev ning ennekõike psüühika kaudu mõjutatav; - sotsiaalne, ennekõike meie ümber oleva sotsiaalse keskkonnaga seonduv, sellest
tingitud ja / või tulenev ning sotsiaalse keskkonna ja suhete kaudu mõjutatav.
Inimese areng elukaarel saab alguse munaraku viljastumisest seemnerakuga. Armastuse viljana (või eluõiena) eostumise hetkest kasvama ja arenema hakkava lapse geneetilise soo määrab ära isa, sest pooled seemnerakud kannavad Y kromosoomi ja pooled X kromosoomi. Samas on kõik viljastatud looted esialgu naissoost. Poisslaps kujuneb raseduse esimesel trimestril ema munasarjades tekkivate meessuguhormooni (testosterooni) voogude toimel.
Joonis. Inimese areng
Soost olenemata saab arenguga seotud küsimustele vastata biogeneetilisest reeglist lähtuvalt. Iga indiviid läbib ontogeneesi alguses (embrüogeneesis) oma liigi evolutsioonilise arengu ehk fülogeneesi etapid. Kogu areng on lapsesse sisse programmeeritud ja vanemate mureks jääb vaid kasvuks ning arenguks soodsate tingimuste loomine.
Korrapärased muutused, mida kirjeldatakse kasvamise, arengu ja küpsemise termineis, kulgevad lapse- ja noorukieas palju kiiremini kui muutused küpses täiseas. Mõned muutused, nagu kasvu suurenemine ja sootunnuste ilmnemine, on vahetult nähtavad, teised muutused, nagu näiteks mõtlemisvõime areng, on
jälgitavad vaid kaudselt.
Kasvamine, areng ja küpsemine on osaliselt kattuvad mõisted. Kuna muutustega kehamõõtmetes kaasnevad muutused ka organismi omadustes, funktsioonides või käitumises, kasutatakse mõisteid kasvamine ja areng sageli sünonüümidena.
Kasvamine on aluseks igasugusele arengule. Kasvamine on:
- füüsiliste mõõtmete suurenemine (keha ja elundid);
- protsess, mis kestab eostumisest täiskasvanuks saamiseni;
- silmaga nähtav ja jälgitav (pikkus, kaal jne)
Areng osutab muutustele inimorganismi või selle osade omadustes, funktsioonides või käitumises. Areng on:
- kulgemine küpsuse saavutamise suunas;
- kestab eostumisest kuni surmani;
- kiirem lapse ja noorukieas;
- pole silmaga nähtav (muutused mõtlemises, tahtes, hoiakutes jne)
Arengut nimetatakse evolutsiooniks, taandarengut involutsiooniks.
Küpsemine osutab muutustele, mis leiavad indiviidis aset viljastumise ja täiskasvanuks saamise vahelisel
perioodil.
Küpsemine bioloogilises tähenduses:
- puudutab eelkõige neid muutusi, mis ilmnevad spontaanselt, ilma treeningu või välise sekkumiseta
- osutab muutustele, mis on iga isiku jaoks eostumisest alates füsioloogiliselt ette programmeeritud
Küpsemine sotsiaalses tähenduses on:
- laste närvisüsteemi teatud arengutaseme saavutamine, et olla valmis teistega arvestavaks ja koostöövõimeliseks suhtlemiseks
- protsess, mille vahendusel omandatakse käitumismallid, mis võimaldavad hakata toimima sarnaselt täiskasvanutega
- mõju mõtlemis- ja arutlusvõime arengule
Küpsus on olulisem mõiste kui vanus. Mõistena on küpsusel laiem tähendus kui küpsemisel.
Küpsuse mõistet võib kasutada ka seoses füsioloogilise arenguga. Kui 12. aastasel Ervinil hakkavad ilmnema
sekundaarsed sootunnused (habeme- ja kehakarvade kasv, hääle muutus) peetakse teda aktselerandiks (vara küpsevaks), sest üldjuhul algavad sellised muutused 14. eluaastal. Kui Mikul hakkavad ilmnema samad tunnused, kuid alles 16. aastaselt, siis peetakse teda retardandiks (hilja küpsevaks).
Küpsest ja ebaküpsest käitumisest rääkides peetakse silmas käitumise vastavust lapse eale. Näiteks
kolmeaastase puhul on jonnimise esinemine normaalne nähtus, millest laps üldjuhul peagi välja kasvab.
Kui jonnib üheksa-aastane, peaks muretsemiseks rohkem põhjust olema, sest selles eas lapsed üldjuhul
ei jonni. Niisiis pole jonnimine vaadeldav ebaküpsuse ilminguna kolmeaastase lapse puhul, küll aga
viitab see ebaküpsusele üheksa-aastase lapse puhul.
