Ohtlike ainete kasutamise piirangud, trükiplaat, pindliitekomponendid ja pindliide

You are here: Home > RoHS   > Kokkuvõte ja küsimused 

Kokkuvõte ja küsimused 

KORDUMA KIPPUVAD KÜSIMUSED (KKK)
TOOTJAVASTUTUSE, ELEKTRI- JA ELEKTROONIKASEADMETE NING NENDE JÄÄTMETE
(ELEKTROONIKAROMUDE) KOHTA

· Millised nõuded peavad olema täidetud elektri- ja elektroonikaromude kogumiskohal?
Kogumiskoht peab olema
1) ilmastikukindla kattega (näiteks katus, present, kile),
2) vedelikukindla pinnakattega (näiteks betoon, asfalt),
3) varustatud vedelike kogumisseadmega (põhimõtteliselt tähendab see seda, et kui
mõnest seadmest jookseb mõni vedelik välja (maha), siis peab olema võimalus see
vedelik kokku korjata).
Samuti peab olema tagatud, et vandaalid ei pääseks elektroonikaromusid lõhkuma. Seega on
soovituslik koguda elektroonikaromusid lukustatavas laoruumis või aiaga piiratud lukustatava
väravaga platsil.

· Kas elektroonikaromu kogumiskohal peab olema ohtlike jäätmete käitluslitsents
ja jäätmeluba?
Kui tegemist on kasutaja käest esmase vastuvõtu- ja kogumiskohaga (näiteks kauplus), siis
sellisel kogumiskohal ei pea olema jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi.
Kui esmasest vastuvõtu- või kogumiskohast viiakse elektroonikaromud mõnesse vahelattu,
siis sellel vahelaol peab olema nii jäätmeluba kui ka ohtlike jäätmete käitluslitsents.
Kui kogumiskoht asub kohaliku omavalitsuse jäätmejaamas, siis jäätmejaamal endal peab
olema nii jäätmeluba kui ka ohtlike jäätmete käitluslitsents.

· Kas elektroonikaromude vedamiseks peab vedaja omama ohtlike jäätmete
käitluslitsentsi ja jäätmeluba?
· Millistel juhtudel on vaja elektroonikaromude vedamisel jäätmeluba ja ohtlike
jäätmete käitluslitsentsi?

Enamus elektroonikaromusid kuuluvad ohtlike jäätmete hulka, kuid on ka
elektroonikaromusid, mis ei kuulu ohtlike jäätmete hulka. Sellest tulenevalt on
elektroonikaromude veole eri nõuded.
1. Jäätmeluba ega ka ohtlike jäätmete käitluslitsentsi ei ole vaja , kui elektroonikaromud ei
kuulu ohtlike jäätmete hulka (jäätmekoodid 09 01 10, 09 01 12, 16 02 14, 16 02 16,
16 02 98, 20 01 36) ning esmase vastuvõtu- ja kogumiskoha omanik (näiteks kauplus)
viib oma transpordiga (st ei telli vedu teenustööna) vastuvõtu- ja kogumiskohast tootjale
või jäätmekäitlejale üleandmiseks.
2. Jäätmeluba ega ka ohtlike jäätmete käitluslitsentsi ei ole vaja , kui elektroonikaromud
kuuluvad ohtlike jäätmete hulka (jäätmekoodid 09 01 11, 16 02 11, 16 02 13, 16 02 15,
16 02 97, 20 01 21, 20 01 23, 20 01 36) ning esmase vastuvõtu- ja kogumiskoha omanik
(näiteks kauplus) viib oma transpordiga (st ei telli vedu teenustööna) vastuvõtu- ja
kogumiskohast elektroonikaromud tootjale või jäätmekäitlejale üleandmiseks (sellisel
juhul loetakse, et elektroonikaromud kui jäätmed on tekkinud ettevõtja enda tegevuse käigus).
3. Kui esmase vastuvõtu- ja kogumiskoha omanik või tootja tellib elektroonikaromude, mis
ei kuulu ohtlike jäätmete hulka, veo teenustööna, siis peab teenustöö osutajal olema
registreerimistõend tavajäätmete veoks. Registreerimistõendi annab vedaja asukohajärgne
Keskkonnaamet.
4. Kui esmase vastuvõtu- ja kogumiskoha omanik või tootja tellib elektroonikaromude, mis
kuuluvad ohtlike jäätmete hulka, veo teenustööna, siis peab teenustöö osutajal olema nii
jäätmeluba kui ka ohtlike jäätmete käitluslitsents. Jäätmeloa ja ohtlike jäätmete
käitluslitsentsi annab Keskkonnaamet.
·

Kui elektroonikaromud soovitakse üle anda väljaspool Eestit (näiteks Soomes või
Hiinas) asuvale jäätmekäitlejale, siis millised nõuded kehtivad sellisele
jäätmeveole?
Kui elektroonikaromud soovitakse viia käitlemiseks väljapoole Eestit, siis tulenevalt sellest,
kas elektroonikaromud kuuluvad ohtlike jäätmete hulka või mitte, on rahvusvahelisel
jäätmeveol eri nõuded.
1. Kui elektroonikaromud ei kuulu ohtlike jäätmete hulka (jäätmekoodid 09 01 10, 09 01 12,
16 02 14, 16 02 16, 16 02 98, 20 01 36), siis peab jäätmevedaja või jäätmevedu korraldav
isik teatama jäätmeveost Keskkonnaametit. Teave, mis peab jäätmevaldaja poolt esitatud
olema on loetletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses nr 1013/2006.
2. Kui elektroonikaromud kuuluvad ohtlike jäätmete hulka (jäätmekoodid 09 01 11,
16 02 11, 16 02 13, 16 02 15, 16 02 97, 20 01 21, 20 01 23, 20 01 36), siis peab
jäätmevedajal või jäätmevedu korraldaval isikul olema rahvusvaheline jäätmeveoluba.
Nõusoleku Eesti Vabariiki ohtlike jäätmete sisse-, välja- ja läbiveoks annab
Keskkonnaamet. Selleks, et saada luba ohtlike jäätmete sisse-, välja- või läbiveoks tuleb
esitada taotlus (teatis) vastavalt jäätmeseaduses, Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määruses nr 1013/2006 ning Baseli konventsioonis kehtestatud nõuetele.
3. Kui elektroonikaromud soovitakse viia käitlemiseks väljapoole Euroopa Liitu (näiteks
Venemaale, Hiina) tuleb eelnevalt selgeks teha, kas elektroonikaromusid võib sellesse
riiki üldse viia. Selle kohta leiab infot Euroopa Komisjoni määrusest 1418/2007.
Mõlemad nimetatud määrused leiab SIIT. Täiendavat infot rahvusvahelise jäätmeveo kohta
saab Keskkonnaametist (Katrin Kaare, tel 627 2175, e-post
katrin.kaare[at]keskkonnaamet.ee).
· Kas elektroonikaromusid võib üle anda ka teistele ettevõtjatele peale kauplusele
tagastamise ja spetsiaalsesse kogumiskohta viimise?
Kui elektroonikaromu ei tagastata kas kauplusele või kohaliku omavalitsuse või tootja või
tootja-vastutusorganisatsiooni rajatud spetsiaalsesse kogumiskohta (näiteks puuduvad selleks
võimalused), võib elektroonikaromusid üle anda ainult ohtlike jäätmete käitluslitsentsi ja
jäätmeluba omavale jäätmekäitlejale, sest paljud elektroonikaromud kuuluvad ohtlike
jäätmete hulka ning ohtlike jäätmete käitlemiseks (lammutamine jms) on vaja ohtlike jäätmete
käitluslitsentsi ja jäätmeluba. Seega tuleb enne elektroonikaromu üleandmist küsida sellelt
ettevõttelt või eraisikult, kes ütleb, et ta võtab vastu ja käitleb elektroonikaromusid, kas tal on
olemas jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsents. Ebaseaduslik ohtlike jäätmete käitlemine
n-ö 'põlve otsas' on keskkonnaohtlik ja seadusevastane tegevus. Lisaks saab vastasel korral ka
elektroonikaromude üleandjast jäätmeseaduse nõuete rikkuja, sest ta ei ole veendunud selles,
kas elektroonikaromude vastuvõtjal on õigus elektroonikaromusid käidelda.

Mida mõeldakse “Tootja on kohustatud turustaja müügikohtade kaudu tarbijalt
tasuta arvulise vastavuse alusel tagasi võtma turustatava seadmega sama liiki ja
sama otstarvet täitvast seadmest tekkinud elektroonikaromu“ ja „Kui
kodumajapidamises kasutatava elektri- ja elektroonikaseadme turustajast ei ole
mööda avalikke teid 10 km raadiuses kodumajapidamiste elektroonikaromude
kogumiskohta, peab tootja turustaja müügikoha kaudu füüsiliselt isikult tasuta
tagasi võtma talle müüdava seadmega sama liiki ja sama otstarvet täitvast
seadmest tekkinud elektroonikaromu, sõltumata sellest, kas see füüsiline isik on
soetanud või soetab turustajalt samalaadse seadme”?
See tähendab seda, et kui müügikohast ostetakse külmkapp, saab sinna jätta oma vana
külmkapi. Seega külmkapp külmkapi vastu ja televiisor televiisori vastu, kaubamärk ei ole
oluline. Näiteks ostes kauplusest uue Elektroluxi külmiku võib oma vana Snaige külmiku
poodi jätta.
Juhul kui müügikohast 10 km raadiuse ulatuses ei ole elektroonikaromude kogumiskohta,
peab kauplus vastu võtma elektroonikaromu ka siis, kui kasutaja ei soovi uut seadet asemele
osta. Samas tuleb silmas pidada seda, et turustaja ei ole kohustatud vastu võtma sellist
elektroonikaromu, millist seadet tema müügikohas ei müüda. Näiteks ei ole võimalik
kauplusesse tagastada televiisorit, kui selles kaupluses müüakse ainult veekeedukanne ja
taskulampe.
Tootjad peavad müügikohtade (kaupluste) kaudu kasutajale tegema kättesaadavaks teabe
elektroonikaromude tagastamiskohtadest, sealhulgas info, et nad ise võtavad seadme vastu,
kui ostetakse uus seade asemele.

· Kas tootja või müügikoht on kohustatud organiseerima elektroonikaromu äraveo
kasutaja juurest? Kas äravedu on kasutajale tasuta?
Tootjal või müügikohal ei ole kohustust organiseerida elektroonikaromu äravedu kasutaja
juurest. See on vabatahtlik.
Juhul kui on võimalik tellida organiseeritud äravedu ja kasutaja on selle tellinud, peab ta ka
selle eest maksma, kui teenus on tasuline (äraveo kui teenuse eest võib müügikoht või tootja
küsida teenustasu, sest tegemist on nende poolt pakutava nn mugavusteenusega). Kasutaja
peab aga selgelt aru saama, et tegemist on elektroonikaromu vedamisega teenustööna (see
peab olema tootja või müüja poolt selgelt väljendatud, vastasel korral on tegemist seaduse
rikkumisega).

· Millal loetakse elektroonikaromud taaskasutusse või ringlusse võetuks?
Elektroonikaromud loetakse taaskasutusse või ringlusse võetuks siis, kui need on üle antud
elektroonikaromust tekkinud osade ja materjalide lõppkasutajale (taaskasutaja,
ringlussevõtja). See tähendab, et kui kogutud elektroonikaromud ainult lammutatakse, kuid
osi ja materjale lõppkäitlejale üle ei anta, ei loeta lammutamist elektroonikaromude
taaskasutusse või ringlusse võtmiseks. Elektroonikaromude lammutamisest tekkinud erinevad
osad ja materjalid peavad olema füüsiliselt üle antud nende lõppkäitlejale (taaskasutusse või
ringlusse võtjale). Elektroonikaromude lammutamist loetakse üksnes eeltöötluse toiminguks.
Kui lõppkäitleja asub väljaspool Eestit, peab tootja esitama probleemtooteregistrile viimase
nõudmisel lõppkäitlejale üleandmist tõendavad dokumendid nagu näiteks rahvusvahelise
jäätmeveo loa või teatise (nn lisa 7) või muu dokumendi, mis tõendab, et need jäätmed on üleantud lõppkäitlejale. Kui lõppkäitleja asub Eestis, peab tootja esitama probleemtooteregistrile
viimase nõudmisel lõppkäitlejale jäätmesaadetise üleandmist tõendavad dokumendid (näiteks
veose saatekiri, ohtlike jäätmete saatekiri).

· Kus asuvad elektroonikaromude kogumiskohad?
Kogumiskohtade asukohtade kohta saab küsida infot
1) elektri- ja elektroonikaseadmeid müüvast kauplusest,
2) tootjalt,
3) tootjavastutusorganisatsioonist või
4) kohalikust omavalitsusest (linna- või vallavalitsusest).
Samuti on see info olemas probleemtooteregistri veebilehel (tootjad, kelle „Tooted“ lahtrisse
on märgitud „EES“).

· Kas elektroonikaromude tasuta vastuvõtt on kohustuslik ka juriidilistelt isikutelt?
Jah, kui need elektri- või elektroonikaseadmed kuuluvad Vabariigi Valitsuse 20 . aprilli 2009
määruse nr 65 lisas olevasse mõnesse kategooriasse ning neid seadmeid kasutatakse
igapäevaselt ka kodumajapidamistes (st sarnanevad oma laadilt kodumajapidamistest pärit
seadmetele). Näiteks arvutid, monitorid, televiisorid, külmikud, telefonid, kellad.
NB! Nimetatud määruse lisas olevates kategooriates on toodud näidisloetelu seadmetest, mis
sellesse kuuluvad, st ei ole tegemist lõpliku loeteluga.
Muude kui kodumajapidamisest pärit seadmed peab tootja tasuta vastu võtma juhul, kui
seadmete kasutaja asendab need uute samalaadsete seadmetega ning need vanad seadmed on
turule lastud enne 13. augustit 2005. Kui kasutaja ei soovi enne 13. augustit 2005 ostetud
seadet asendada, siis peab kasutaja ise kandma ka kõik elektroonikaromude käitlemisega
seotud kulud. Alates 13. augustist 2005 ostetud seadmete muutumisel jäätmeteks peab tootja
katma kõik jäätmekäitlusega seotud kulud sõltumata sellest, kas kasutaja kavatseb seadme
asendada või mitte. See tähendab, et tootja peab elektroonikaromu tasuta vastu võtma
sõltumata sellest, kas kasutaja kavatseb seadme asendada või mitte.

· Millal loetakse seade kodumajapidamisest pärit seadmeks ja millal mujalt kui
kodumajapidamisest pärit seadmeks?
Kodumajapidamisest pärit seadmeks loetakse üldjuhul kõiki esimesse seitsmesse
kategooriasse kuuluvaid seadmeid (v.a juhul kui tootja ei tõesta vastupidist) vaatamata sellele,
kas seadme omanik on tegelikkuses füüsiline või juriidiline isik. Kui tootja ei saa n-ö 100%-
liselt kinnitada, et seadet ei kasutata kodumajapidamistes, siis loetakse seade
kodumajapidamisseadmete hulka.
Samuti kuuluvad osaliselt kodumajapidamisest pärit seadmete hulka kategooriates 8 ja 9
olevad seadmed (näiteks suitsuandurid, rasedustestrid, kaalud, erinevad mõõtmisvahendid).
Rahvusvaheliselt kasutatakse kodumajapidamisseadmetel lühendit B2C (ingl k business to
customer) ja muudele kui kodumajapidamisseadmetel lühendit B2B (ingl k business to
business).

· Kas tootja võib seada koguselisi piiranguid kodumajapidamistest pärit seadmete tasuta tagasivõtmisel?
Kui tegemist on kodumajapidamistest pärit seadmetega (B2C), siis tootja ei või seada
koguselisi piiranguid tasuta tagasivõtmisel. Juhul kui soovitakse korraga ära anda suurem
hulk elektroonikaromusid (näiteks 20–30 arvutit), siis tuleb ühendust võtta mõne tootja või
tootjavastutusorganisatsiooniga (nende nimekirja võite leida probleemtooteregistri veebilehelt
„Registreeritud tootjad“), kes selliseid seadmeid turule laseb, ning küsida, kuhu te saaksite
oma elektroonikaromud üleandmiseks tuua. Vastasel juhul oleks kogumispunktis konteinerid
koheselt täis ning teistel ei ole võimalik enam oma seadmeid ära tuues kuskile panna.

· Mida on mõeldud üleriigilise kampaania korraldamise all (Vabariigi Valitsuse
20.04.2009 määruse nr 65 § 2 lg 3)?
Üleriigilise kampaania all on mõeldud reklaamimisega sarnast tegevust, see tähendab, et see
tegevus peab olema mitmekordne, toimuma järjestikustel päevadel ning seda tuleb teha
üleriigilise levikuga meediavahendite (näiteks televisioon, raadio, üleriigilised ajalehed,
ajakirjad või muu) abil. See tähendab, et ei piisa, kui teade (ehk nn reklaam) on üks kord
ajalehes või raadios või televisioonis või mujal. Piisavaks ei loeta ka seda, kui reklaami
tehakse ainult interneti vahendusel. Kõigil inimestel ei ole juurdepääsu internetile ja seega ei
jõua see info kõigi inimesteni.
Kampaania sõnum peab sisaldama kõiki Vabariigi Valitsuse 07.08.2009 määruse nr 124 § 3
lõikes 4 nimetatud punkte. Vastasel korral ei loeta kampaania sõnumit nimetatud määruse
kohaselt korraldatuks. Samuti peab sõnumist selgelt välja tulema, kes kampaaniat korraldab.
Kui kampaania korraldajaks on tootjavastutusorganisatsioon (TVO), peab tema nimi selgelt
ka reklaamist välja tulema. Piisavaks ei peeta TVO puhul seda, kui kampaaniat korraldab üks
temaga ühinenud tootja ja reklaamides on ainult selle tootja nimi. Sellisel juhul omistataksegi
see reklaam sellele tootjale, mitte TVO-le.

· Kas autoraadiod kuuluvad elektri- ja elektroonikaseadmete hulka?
Ei kuulu. Autoraadiod kuuluvad romusõiduki osade hulka, sest need on toodetud spetsiaalselt
autodele ja kodumajapidamises neid igapäevaselt ei kasutata. Autoraadioid tuleb koguda ja
käidelda vastavalt Vabariigi Valitsuse 17 . juuni 2010 määruse nr 79 ja keskkonnaministri
8 . juuli 2004 määruse nr 89 nõuetele.

· Kas elektri abil töötavad veeboilerid kuuluvad elektri- ja elektroonikaseadmete hulka?
Jah, kuuluvad. Vabariigi Valitsuse 20 . aprilli 2009 määruse nr 65 (lisa) järgi kuuluvad need
1. kategooriasse (suured kodumasinad).

· Kas õhukonditsioneerid kuuluvad elektri- ja elektroonikaseadmete hulka?
Jah, kuuluvad, kui tegemist on põhiliselt eramu või korteri jaoks mõeldud seadmetega.
Vabariigi Valitsuse 20 . aprilli 2009 määruse nr 65 (lisa) järgi kuuluvad need 1. kategooriasse
(suured kodumasinad). Sellistele seadmetele laieneb ka tootjavastutus.
Kui tegemist on suurte kontorite või teiste hoonete sisekliima reguleerimiseks mõeldud
seadmetega ning need on omavahel ühendatud torustikega nii, et need moodustavad ühe ühtse
süsteemi, kus üksik ühes ruumis olev seade ei tööta ilma keskse süsteemi abita, siis sellistele õhukonditsioneeridele ei laiene tootjavastutus (kuigi süsteem töötab elektri abil). Küll
rakendub sellistele seadmetele RoHS nõuded (jäätmeseaduse § 27).

  Kas diiselkütuse abil töötavad elektrigeneraatorid kuuluvad elektri- ja elektroonika-seadmete hulka?
Ei kuulu. Generaatorid toodavad küll elektrit, kuid ei tööta selle abil (töötamiseks kasutatakse
diiselkütust või muud sarnast kütust). Elektri- ja elektroonikaseadmeks loetakse seadet, mille
toimimiseks on vaja elektrienergiat. Kui elekter välja lülitada, siis seade ei tööta ja ei saa täita
oma esmast funktsiooni.

· Kas katlad, mida kasutatakse ruumide (ja vee) soojendamiseks ning mis töötavad kütteõli või gaasiga, on elektri- ja elektroonikaseadmed?
Katlad ei ole elektri- ja elektroonikaseadmed, kuigi neil võib-olla ühe osana küljes
juhtimispult, mis töötab elektri abil. Neile ei laiene tootjavastutus. Katlad kasutavad
põhikütusena muud kütust (kütteõli, gaas, puit) kui elekter.
Suurtel kateldel (mis on kasutusel juba suurtes katlamajades või muudes jõujaamades) on
tavaliselt juhtpaneel eraldi juurde ostetav ja vahetatav (ka erinevate ettevõtjate poolt), siis
sellised juhtpaneelid on elektri- ja elektroonikaseadmed ning neile laieneb tootjavastutus (aga
mitte tervele katlale, vaid ainult juhtpaneelile) ja need liigitatakse 9. kategooriasse (seire- ja
valveseadmed).

· Kas pikendusjuhtmed, adapterid ja pistikupesad kuuluvad elektri- ja
elektroonikaseadmete hulka?
Pistikupesad ei kuulu. Küll aga loetakse elektri- ja elektroonikaseadmete hulka
pikendusjuhtmed ja adaptrid (4. kategooria).

· Kas juhtmed (kaablid) 2 elektri- ja elektroonikaseadme omavaheliseks ühendamiseks on elektri- ja elektroonikaseadmed?
Kahe elektri- ja elektroonikaseadme omavaheliseks ühendamiseks kasutatavad juhtmed
(näiteks HDMI-kaablid, scart-kaablid) on elektri- ja elektroonikaseadmed (4. kategooria), st
neile laieneb tootjavastutus. Selliste juhtmete ülesanne on pildi või heli edastamine ja
levitamine.
Elektri- ja elektroonikaseadmete hulka aga ei loeta tavalisi elektrijuhtmeid, mida saab poest
osta rullist (millel on meetri hind).

· Kas UPS-id kuuluvad elektri- ja elektroonikaseadmete hulka?
Jah, kuuluvad. UPS põhiülesanne on voolu akumuleerimine, sellest tulenevalt paigutatakse
UPS Vabariigi Valitsuse määruse nr 65 lisas olevasse 6. kategooriasse. UPS-ile rakendatakse
ka RoHS nõudeid. UPS-ides on aku(d), millele laieneb samuti tootjavastutuse põhimõte
vastavalt Vabariigi Valitsuse 7 . augusti 2008 määrusele nr 124 .

· Kas hotellide, kaupluste ja muude teenindusasutuste jaoks toodetud külmikutele
laieneb tootjavastutus?

Jah, laieneb. Kui need külmikud on disainitud ja valmistatud spetsiaalselt ainult hotellidele,
kauplustele ja teistele teenindusasutustele (st muudele kui kodumajapidamised), tootja saab
tõestada, et neid seadmeid ei kasutata kodumajapidamistes (st füüsilised isikud ei osta neid
tavaliselt kunagi oma koju erakasutusse) ning kui neid seadmeid ei saa näiliselt liigitada ühegi
Vabariigi Valitsuse 20.04.2009 määruse nr 65 lisas nimetatud 10 kategooria hulka, siis (ja
ainult siis) loetakse need seadmed B2B seadmete hulka. Muul juhul loetakse need B2C
seadmeteks.
Enamus külmkappe on aga oma laadilt sarnased kodumajapidamistes kasutatavate
külmikutega, seega enamus hotellides ja mujal teenindusasutustes kasutatavaid külmikuid
loetakse kodumajapidamistes kasutatavate seadmete (B2C) hulka ning kuuluvad
kategooriasse 1.
Kaupluste külmletid ja muud sarnased seadmed loetakse muude kui kodumajapidamisest pärit
seadmete (B2B) hulka, kuid ka need seadmed liigutavad 1. kategooriasse.
Samuti rakenduvad kõikidele neile seadmetele RoHS nõuded.

· Kas toonerkassetid, tahmakassetid jms kuuluvad elektri- ja elektroonikaseadmete hulka?
Tooner- ja tahmakassettidele jms üksikuna üldiselt ei laiene tootjavastutus, sest neid ei loeta
elektri- ja elektroonikaseadmete hulka. Seega üksikut tooner- või tahmakassetti ei saa üle
anda elektroonikaromude kogumispunkti. Tooner- või tahmakassett loetakse
elektroonikaromu osaks juhul, kui ta on printeris printeri äraviskamise hetkel (st ei pea
kassetti printerist välja võtma).
Üksikud tooner- ja tahmakassetid tuleb üle anda ohtlike jäätmete kogumispunkti, sest need
kuuluvad ohtlike jäätmete hulka.
Praeguseks on aga müügile tulnud ka sellised tahma- ja tindikassetid, millel on kasseti küljes
kiip. See kiip on printimise „aju“. Sellisel juhul laiendatakse tootjavastutust kogu kassetile.

· Kas kõlarid kuuluvad elektri- ja elektroonikaseadmete hulka?
Jah, kuuluvad (nii aktiivsed kui ka passiivsed kõlarid). Passiivsed kõlarid on piesoelektrilised
seadmed. Vabariigi Valitsuse 20.04.2009 määruse nr 65 järgi klassifitseeritakse kõlarid
4. kategooriasse. Neile laienevad ka RoHS nõuded.

· Kes on kohustatud end registreerima probleemtooteregistris?
Probleemtooteregistrisse peavad registreerima end kõik need Eesti ettevõtjad, kes
1) valmistavad ja müüvad oma kaubamärgiga elektri- ja elektroonikaseadmeid,
2) müüvad teise tootja valmistatud seadmeid oma kaubamärgi all edasi (v.a juhul, kui
toote kaubamärgi saab omistada selle valmistajale) (kaasa arvatud kaugmüük),
3) veavad neid Eestisse sisse või Eestist välja majandus- või kutsetegevusena.
Registris ei pea ise registreerima end need tootjad, kes on ühinenud mõne tootjavastutusorganisatsiooniga
(edaspidi TVO), sest sellisel juhul registreerib end see TVO ning TVO
esitab registrile TVO-ga ühinenud tootjate nimed (tootja on registreeritud läbi selle
organisatsiooni).

· Millal on tootja probleemtooteregistris registreeritud?
Tootja on probleemtooteregistris registreeritud siis , kui tema nimi ja registrist saadav ID
number muutuvad nähtavaks registri avalikus osas (lehel „Registreeritud tootjad“) ja tootja
saab vastava kirjaliku teate (kirja). Nii kaua, kui tootja nimi ei ole registri avalikus osas
nähtav ja ta ei ole saanud vastavat teadet, ei ole tootja ka registreeritud (st menetlus
registreerimiseks ei ole lõpetatud).

· Kas välismaa tootjad saavad end registreerida probleemtooteregistris?
Otse ei saa. Probleemtooteregistrisse saavad end otse registreerida ainult Eesti tootjad.
Välismaa tootjatel ei ole Eesti äriregistrist saadud registrikoodi. Sellisel tootjal on kaks
võimalust: 1) kas asutada Eestis filiaal või 2) astuda mõne tootjavastutusorganisatsiooni
liikmeks (ta registreeritakse läbi selle organisatsiooni).
Selline lahendus lahendab olukorra, kus tuleb tagada ka teiste Euroopa Liidu liikmeriikide
tootjatele võimalus registreerimiseks, samas välistab vajaduse rikkumiste korral pöörduda
isiku asukoha riigis kohtusse. Kui väljaspool Eestit asuv (näiteks Kreekas) tootja jätab osa
kohustusi täitmata (vastavalt oma turuosale), siis ei pea see Eesti tootja, kel on tema vastu
teatud nõudeid (näiteks rahalisi), minema teise liikmeriigi tootja asukohamaa kohtusse.
Samuti ei saa järelevalve asutused otseselt kontrollida väljaspool Eestit asuvaid ettevõtteid
(kes peaksid Eestis täitma tootjavastutusest tulenevaid kohustusi).

· Kas tootja, kes toob maale muid kui kodumajapidamises kasutatavaid seadmeid,
peab rajama üleriigilise kogumisvõrgustiku, kui ta ei soovi ühineda mõne tootjavastutusorganisatsiooniga?
Ei pea. Üleriigilise kogumisvõrgustiku rajamise kohustus on ainult kodumajapidamises
kasutatavate seadmete tagasivõtmiseks. Kuid tootja peab probleemtooteregistrile esitatavas
jäätmekäitluskavas ära näitama, kuidas ta täidab tagasivõtu kohustuse nõuet.

· Kas valgustid ja seal sees olevad pirnid (lambid) tuleb eraldi deklareerida või deklareeritakse see ainult valgustina?
Kuna lambid ja valgustid loetakse mõlemad elektri- ja elektroonikaseadmeteks, need on eraldi
kategooriates ja neile kehtivad erinevad taaskasutamise ja ringlussevõtu sihtarvud, tuleb need
ka toodetena eraldi deklareerida (st lambid eraldi ja valgustid ehk kuplid eraldi). Seda
sõltumata sellest, millises tootjavastutusorganisatsiooniga on tootja ühinenud või on tootja
üldse otsustanud individuaalselt kohustusi täita.

· Kuidas mõista definitsiooni „turule laskmine“ (ingl k put on/place to the market)?
Elektri- ja elektroonikaseade on turule lastud siis, kui ta on esimest korda kasutajale
kättesaadavaks tehtud Euroopa Majanduspiirkonna piires levitamiseks või kasutusele
võtmiseks. Kasutusele võtmine on tegevus, mis seisneb toote esmakordses ettenähtud
otstarbel kasutamises. Näiteks kui elektri- ja elektroonikaseadmed tuuakse mõnest Euroopa
Liidu liikmesriigist, siis nad on juba turule lastud, kuid kui need tuuakse näiteks Hiinast või
USA-st, siis on nad turule lastud, kui kõik tollimisega seotud protseduurid ja muu vajalik
turule laskmiseks (eesti keelsed kasutusjuhendid jms) on tehtud ja seda toodet on võimalik
müüma või kasutama hakata (siinjuures ei loe see, kui kaua seisab toode tootja enda laos). Kui
toode seisab lihtsalt tollilaos, siis see toode ei ole turule lastud.

· Millised dokumendid tuleb esitada selleks, et tõendada, et toode vastab RoHS nõuetele?
Praegu ei ole Euroopa Liidus välja töötatud ühtset dokumenti, mille tootja peaks esitama ja
millega ta tõendab seda, et toode vastab RoHS nõuetele (ei sisalda elavhõbedat ja selle
ühendeid, kaadmiumi ja selle ühendeid, pliid ja selle ühendeid, kuuevalentse krooni ühendeid,
PBB-sid ega PBDE-sid). Dokumendil võib olla mis tahes nimi: sertifikaat, deklaratsioon,
analüüsitulemused vms. Dokument peab olema soovitavalt eesti keeles. Kui see ei ole
võimalik, siis inglise keeles. Selline dokument peab kaasas olema iga tootepartiiga, mis
Eestisse tuleb või läbi Eesti mujale Euroopa Majanduspiirkonda viiakse. Dokumendis peab
olema kirjas ka (toote)partii number, mille kohta see dokument käib.
Eelkõige on sellise dokumendi koostamise kohustus toote valmistajal. Juhul kui valmistaja ei
ole seda teinud, siis peab maaletooja selle dokumendi valmistajalt välja nõudma või laskma
teha vastava ekspertiisi või laborianalüüsi pädeval isikul või laboril või leidma muu
lahenduse, kuidas kindlaks teha, et toode ei sisalda keelatud ohtlikke aineid.

Eestis on võimalik lasta analüüse teha Eesti Keskkonnauuringute Keskuses
(http://www.klab.ee/) ja Tallinna Tehnikaülikooli Katsekojas (http://www.ttu.ee/?id=1509).
Järelevalvet RoHS nõuetele vastavuse üle teevad Keskkonnainspektsioon, Maksu- ja
Tolliamet, Tehnilise Järelevalve Amet ning Tarbijakaitseamet.
Euroopa Komisjonile esitatud samalaadsete küsimuste vastused (inglise keeles) võite leida
http://europa.eu.int/comm/environment/waste/pdf/faq_weee.pdf
Infot tootjavastutusorganisatsioonide kohta võib leida nende veebilehelt:
* MTÜ EES-Ringlus http://eesringlus.ee,
* MTÜ Eesti Elektroonikaromu http://elektroonikaromu.ee ja
* Ekogaisma SIA Eesti filiaal http://www.ekogaisma.ee.

 

 

 

 

 

nach oben