Luudevahelised ühendused
Kõik luudevahelised ühendused ei ole liigesed, sest luudevaheline liikuvus võib mõnikord olla vähene või peaaegu puududa. Seepärast on täiskasvanud ristluulülid kokku kasvanud ristluuks ning selles ei ole võimalik eristada lülide piire (luuliidus ehk sünostoos). Mõnikord jääb ühenduskoht nähtavaks, kuid liigesepindade kuju ja tugevad kollageenkiud pidurdavad kõiki liigutusi. Selle näiteks on täiskasvanud inimese koljuluude vahelised õmblused ehk sutura (sideliidus). Kahe luu vahel võib olla ka kõhreosa, mis lubab vähest liikuvust (kõhrliidus). Häbemeliidus, sümfüüs – kumbagi häbemeluu hüaliinkõhrega kaetud pindade ühendus. Tavaliselt üsna jäik, kuid muutub raseduse ajal märgatavalt lõdvemaks.
Luudevaheline liikuv ühendus on liiges (articulatio). Liikumist võimaldavad kahte või enamat luud ühendavad liigesed. Liiges moodustub kõhrega kaetud liigesepindadest, liigest ümbritsevast tihedast sidekoelisest liigesekapslist ja selle sisse jäävast ruumist ehk liigeseõõnest. Viimane on täidetud liigesepindu “õlitava” ja neid toitainetega varustava liigesevedelikuga. Liigesepinnad sobivad omavahel kokku, võimaldades teha kindla ulatuse ja telgedega liigutusi.
Liigeste piiratud liikumine on sihipärase arengu tulemus, mitte looduslik puudus. Tänu taolistele mehaanilistele piirangutele fikseeritakse inimese liigutused ilma lisaenergiat kasutamata. Liigutusulatuse piiramine lihastega on nii energiakulukas kui ka ebastabiilne.
Kõige suurema liikuvusega keraliigesel on kolm telge. Näiteks saavad õla- ja puusaliiges liikuda kõikides suundades ning lisaks pöörduda ehk roteeruda ümber oma pikitelje. Plokkliiges, näiteks küünarliiges või põlveliiges, saab liikuda vaid ümber ühe telje. Silinderliiges, näiteks kaks ülemist kaelalüli, võimaldab liikumist ümber oma telje, näiteks
pea pööramisel.
