Veresoonte haigused on enamasti põletuslike, ainevahetuslike ja muude tegurite tõttu tekkinud veresoonte muutused.
Arterite haigused: ainevahetuslikud (ateroskleroos), põletikulised (arteriit). Viimased tekivad nakkushaiguste puhul või allergia tõttu. Arterite haigusi põhjustavad, eriti kui nendega kaasneb tromboos soonte ahenemist ja ummistumist, millele järgnevad verevarustuse puudulikkus ja kudede kärbumine (infarkt). Arteri seina kahjustuse tõttu võib tekkida amurüsm.
Kapillaarde haigused võivad tekkida allergilise põletiku näiteks reuma, ainevahetushäirete (skorbuut), mürkide või radioaktiivse kiirguse tõttu. Kapillaaride seina läbilaskvus muutub ja tekivad iseloomulikud verevalumid nahas ja limaskestas (vaskuliit).
Veenide haigustest on tuntuimad tõmbsoone laiendid ehk veenikombud (alajäsemetel) ning veenipõletik ehk flebiit, mille puhul haige veeni võib ummistada tromb (tromboflebiit). Talitluslikud veresoonte haigused võivad põhjustada arterite üldist ahenemist (selle tagajärjel võib tekkida hüpertooniatõbi) ja paikseid verevarustushäireid (angioneuroos, angiospasm).
Veremürgitus ehk sepsis on ohtlik organismi üldnakkus, mille puhul veri on nakatunud mädapisikutega. Veremürgitus võib tekkida igast mädanikust. Esialgu on haigel kõrge palavik, hiljem tekivad siseelundite kahjustuste tagajärjel ainevahetushäired.
Aneemia ehk kehvveresus - erütrotsüütide ja hemoglobiini vähesus veres. Aneemia on haiguse olemasolu nähtavate tunnuste kogum, mis tuleb enne ravi määramist patogeenselt kindlaks määrata. Aneemiat võib lugeda sündroomiks, mille puhul erütrotsüütide arv, maht ning hemoglobiini kontsentratsioon vähenevad allapoole normi piire. Erinevaid aneemiaid võivad põhjustada organismi rauapuudus, soolekahjustused, toitumisvead, rasedus jne.
Aneemia korral kiireneb südametegevus ja suureneb südame minutimaht. Üldreeglina verevool kiireneb, kuid seoses hüpovoleemiaga (vere ruumala vähesus) võib väheneda areteriaalse vere juurdevool nahasse. Väheneb vere viskoossus ja tekib perifeerne vastupanu. Kõige selle tõttu tekivad tahhükardia (kiirenenud südametegevus) ja tahhüpnoe (haiguslikult kiirenenud hingamine), mõnikord stenokardia hood (surutustunne rindkere piirkonnas). Südame tipul süstoolne (kokkutõmbumisega seotud) kahin. Närvisüsteemi häiretele osutavad haige kerge ärrituvus ja aegajalt esinev apaatsus. Kõrvuti väsimustundega kurdavad haiged ka peapööritust, peavalu, kohinat kõrvades ja virvendusi silmades. Aneemia haige nahk ja limaskestad on tavaliselt kahvatud. Püsivamalt on kahvatus näha suus, neelus, konjuktiivil (sidekestal), huultel ja küüntel. Patogeneesi iseärasused lisavad teinekord naha ja limaskestade kahvatusele ka värvivarjundeid. Näiteks pernitsioosse (hävitav kehvveresus, ravimatuse korral letaalse (surmava) lõpuga sisemise teguri puudusest tekkiv megaloblastne B-vitamiini puudulikkuse aneemia, millele on iseloomulik keele ja mao limaskesta kärbumine, mao limaskesta pearakkude või sisemise teguri vastu tekkivad antikehad ja närvisüsteemi nähud) aneemia haigete nahk on kergelt kollakas.