NÄGEMISMEEL

Nägemine on valgustatud või valgust väljasaatvate esemete ja keskkonna tajumine nägemisanalüsaatori abil optilise kujutisena.

Nägemiselundiks on silm. Silmad paiknevad silmakoopas. Peale koljuluude kaitsevad silma ka kulmukarvad, ripsmed ja silmalaud. Kulmukarvad kaitsevad silma mööda laupa allavalguva vee ja higi eest, ripsmega ning silmalaud aga tolmu ja muude väikeste võõrkehade eest.

Silma kaitsvate elundite hulka kuulub ka pisaranääre. See eritab vedelikku, mis
takistab silma kuivamist. Samuti vähendab ta silma liikumisel tekkivat hõõrdumist ja
uhub välja silma sattunud võõrkehad.

Joonis: Silma ehitus (http://glaukoom.ee/silmaEhitus.html).

Silmamuna katavad eestpoolt laud, nende vahel on laupilu.

• Lauge katab väljastpoolt õrn nahk, seestpoolt sidekest e. konjunktiiv.
• Laugude toese moodustab tihedast sidekoest lau- e. tarsaalplaat e. tarsus, milles paiknevad muundunud rasunäärmed (tarsaalnäärmed).

Lau vabal serval on tugevad karvad - ripsmed

• Ninapoolse nurga läheduses on kummalgi silmalaul pisarapunkt. Pisaraaparaadi peamine osa on silmakoopa ülemises välimises nurgas paiknev seroosne pisarnääre, mille nõre niisutab ja puhastab pidevalt side- ja sarvkesta. Pisaravedelik nõristub silma sisenurga kaudu pisarakotti ja sealt nina - pisarajuha kaudu ninaõõnde.
• Laugude sidekoes asetseb osa silma sõõrlihasest. Sidekest jätkub konjunktivaalvõlvi kaudu silmamunal. Silma ninapoolses nurgas on sidekesta volt, poolkurd.

Inimese silm koosneb silmamunast (bulbus oculi, Ų inimesel u. 24mm), mille moodustavad kolm kesta ja läbipaistev sisu. Silmamuna on silmakoopas paiknev hästi liikuv kerajas moodustis, mida ajuga ühendab nägemisnärv.

Kestadest on:
1. väline tugev kiud- e. fibrooskest silmamuna toes, ta säilitab silmamuna kuju ja tema külge kinnituvad silmalihased.

• kiudkesta eesmine osa on: läbipaistev sarvkest e. kornea (cornea),
• tagumine osa on läbipaistmatu kõvakest e. skleera (sclera), mille nähtavat, eespoolset osa nimetatakse silmavalgeks.

2. keskmise, soon- e. vaskulooskesta

• tagumine osa on pärissoonkest e. korioidea,
• eesosa moodustab rips- e. tsiliaarkeha ja vikerkesta e. iirise. Ripskehas asuv rips- e. tsiliaarlihas talitleb akommodatsioonilihasena. Vikerkest on plaatjas moodustis, tema keskel paiknev silmaava e. pupill reguleerib silelihaste abil reflektoorselt ahenedes või laienedes silma sattuva valguse hulka. Vikerkesta värvus oleneb pigmendi hulgast.

3. sisemise võrkkesta e. reetina

• tagumine (optiline) osa on mitmekihiline ning sisaldab valgustundlikke nägemisrakke - kepp- ja kolbrakke, mille välimised osad - kepikesed ja kolvikesed - on kohanenud valgusärrituse vastuvõtuks. Kepikesed on kolvikestest tundlikumad, kuid värvusi võimaldavad tajuda ainult kolvikesed. Et viimased vajavad talitlemiseks küllaldaselt valgust, ei erista silm videvikus värvust. Nägemisrakkudelt kanduvad impulsid bipolaarseile ja nendelt multipolaarseile närvirakkudele, mille jätked moodustavad silmamunast ajju kulgeva nägemisnärvi.
• võrkkestas, pupilli vastas, paikneb ainult kolbrakkudest koosnev kollatähn, selles on nägemisteravus suurim.
• nägemisnärvi väljumise kohta, kus valgustundlikke rakke ei ole, nimetatakse pimetähniks. Võrkkesta tagumine e. optiline osa jätkub pimeosana (ei sisalda valgustundlikke rakke), mis katab seestpoolt ripskeha ja vikerkesta.
• silmaava ja vikerkesta taga paikneb elastne silmalääts, selle õhukesele kihnule kinnitub ripskehalt lähtuv ripsvöötmeke. Ripslihase kokkutõmme või lõõgastus kandub ripsvöötmekese kaudu läätsele, mille kumerus tema elastsuse tõttu muutub (akommodatsioon).

4. Sarvkesta tagapinna ja iirise vahelist ruumi nimetatakse silmaeeskambriks, läätse ja ripskeha vahelist ruumi silmatagakambriks. Nendes ringleb läbipaistev vesivedelik.

5. Silmamuna tagumist osa täidab läbipaistev sültjas klaaskeha (corpus vitreum). Vaadatavalt esemelt lähtuvad valguskiired läbivad sarvkesta, vesivedeliku, läätse ja klaaskeha ning moodustavad võrkkestal eseme ümberpööratud kujutise.

6. Silma abielundite hulka kuulub 7 skeletilihaskoelist silmalihast, neist 6 tagab silmamuna liikumise igas suunas, seitsmes talitleb ülalautõsturina.

Silm on nägemisanalüsaatori perifeerne osa, võimaldab eristada valgust, värvust, esemete kuju, suurust ja liikumist ruumis. Peale silmamuna ja selle abielundite hõlmab nägemisanalüsaator nägemisnärvist ja ajusisestest nägemisteedest moodustuva juhtetee ja ajus paiknevad nägemiskeskused. Normaalselt nägeva looma või inimese silmas ilmub, nagu läätsega fotoaparaadis, vaadeldavast valgustatud esemest silmamuna tagaseinal retseptorite vahendusel selge vähendatud ja ümberpööratud kujutis. Valguse (380 - 780 nm pikkuste elektronmagnetlainete) mõjul tekib võrkkesta valgustundlikes kolvikestes ja kepikestes fotokeemilise protsessi (nägemispigmendi rodopsiini lagunemise) tagajärjel erutus, see läheb närviimpulsside voona juhteteid kaudu nägemiskeskusesse ja seal analüüsituna muutub nägemisaistinguks. Nägemisaistingul põhineb meelelise tunnetuse protsess - nägemistaju, mis sõltub nt. varaseimaist kogemustest, emotsioonidest ja mõtlemisest.

Nägemistajul on võrreldes teiste meeltega suurim tunnetuslik tähtsus:

• Silma võrkkestal asuva kollatähni keskkoha varal (seal asuvad ainult kolvikesed) toimub otsene e. tsentraalne nägemine, mis on selgeim; silmaläätse kumerus muutub vastavalt vaadeldava eseme kaugusele (akommodatsioon). Tsentraalne nägemine tehakse kindlaks nägemisteravust hinnates.
• Võrkkesta ääre- e. perifeerses osas (põhiline kepikeste funktsioon) toimub perifeerne nägemine; see pole selge, kuid võimaldab ruumis orienteeruda.

Värvust tajutakse kolvikeste abil (värvitaju). Värvusaistingud on neutraalsed - must, valge ja hallid alatoonid - ja monokromaatilised - nt. punane, kollane, roheline ja sinine; viimased erinevad värvustoonilt (oleneb valguslainete pikkusest), küllastuselt (oleneb valguslainete puhtusest) ja heleduselt (oleneb valguse energiast). Perifeersel nägemisel või väga nõrga valguse korral on kõik värvused erisuguse heledusega hallid. Osa inimesi ja ka osa loomi on värvuste suhtes vähemtundlikud või nad ei erista mõnd värvust (värvipimedus). Silmal on võime kohaneda (adaptsioon) valguse tugevuse muutusega ning eristada esemete kuju ja suurust ka hämaras valguses. Kuju tajumises osalevad ka suurajukoore teised piirkonnad.