VIIRUSTE PALJUNEMINE
Väljaspool rakku on viirusosakesed ehk virionid ümbritsetud jäiga kapsiidiga ning neil puudub paljunemiseks vajalik ainevahetus väliskeskkonnaga. See ongi põhjuseks, miks ei saa viirused kasvada suuremaks ja paljuneda jagunemise teel.
Viiruste paljunemine toimub elusates rakkudes ning selleks peab viirusosake kõigepealt sisenema rakku. Seda protsessi nimetatakse raku nakatamiseks.
Raku nakatumisel eristatakse mitut etappi. Kõigepealt peab viirusosake seonduma raku pinnale, seejärel sisenema rakku ja vabastama oma genoomi kapsiidist. Alles seejärel osutub võimalikuks viiruste genoomi paljunemine.
Viiruse paljunemisel eristatakse kolme faasi.
- Peiteperiood, mille jooksul pole viirusosakesi võimalik rakus näha. Sellel etapil korraldab viirus ümber raku ainevahetuse ja toodab piisavas koguses oma genoomi paljunemiseks vajaminevaid ensüüme. Protsessi käigus lülitatakse välja rakuliste geenide transkriptsioon ja peatatakse viiruse paljunemiseks mittevajalike rakuliste valkude süntees.
- Rakusisese paljunemise periood, mille jooksul toodetakse raku sees suur hulk viirusosakesi, kuid need ei pääse veel rakust välja.
- Toimub bakteriraku surm ja lagunemine ning nakkusvõimeliste viirusosakeste vabanemine keskkonda.
Sellise kolme faasilise elutsükliga viirusi nimetatakse lüütilisteks viirusteks.
Looduses ei toimu aga kaugeltki kõigi viiruste paljunemine sellise skeemi järgi. Kui iga viirusnakkus viiks organismi hukkumisele, siis lõpeks see ka viiruse enese surmaga – varsti poleks ühtegi elusrakku, kus viirusel oleks võimalik paljuneda. Selle vältimiseks on viirused kohandunud olukorraga ja aeglustavad tingimuste halvenedes oma paljunemist. Bakteriviirused lülitavad oma genoomi bakteri genoomi koosseisu, kus see võib säilida ja paljuneda sünkroonselt bakteri genoomiga paljude põlvkondade jooksul, ilma et viiruse enda geenid avalduksid. Niisugust nähtust nimetatakse lüsogeensuseks.
Mõnede bakteriviiruste paljunemine toimub rakkudes suhteliselt aeglaselt, mis ei kahjusta oluliselt bakteriraku elutegevust. Viirus vabaneb nakatunud rakkudest ilma rakku surmamata paljude põlvkondade jooksul. Sellist viirusnakkust nimetatakse krooniliseks nakkuseks.
