RAKKUDE JAGUNEMINE
Organismi kasvamise ja arengu tagab keharakkude jagunemine, mil vanemrakust moodustuvad tütarrakud. Lisaks on rakkude jagunemine vajalik organismi hukkunud rakkude asendumiseks ja vigastuste paranemisteks.
Eukarüootsete rakkude jagunemisel eristatakse teineteisele järgnevat tuuma jagunemist (karüokinees ja tsütoplasma jagunemist (tsütokinees). Tuuma jagunemisega ehk karüokineesiga tagatakse kromosoomides oleva geneetilise info võrdne jaotumine tütarrakkude vahel. Sellele järgneb tsütoplasma jagunemine ehk tsütokinees, mille tulemusena moodustub kaks tütarrakku.
Eukarüootsete rakkude jagunemise vormi, millega tagatakse kromosoomide arvu muutumatus tütarrakkudes, nimetatakse mitoosiks.
Kahe mitoosi vahele jääb interfaas. Rakutsükli moodustab raku eluperiood ühe mitoosi lõpust järgmise mitoosi lõpuni läbi interfaasi. Rakutsükli pikkus võib olla mõnest minutist bakteritel kuni mitme kuuni kõrgematel organismidel. Erinevate rakutüüpide rakutsüklifaasid on erineva pikkusega. Osa imetajate rakutüüpe läbib rakutsükli teatud arv kordi ja jääb siis püsivasse interfaasi. Sellised on näiteks närvirakud - neuronid ja südamelihaskoe rakud ning skeletilihaskoe rakud.
Igale liigile on iseloomulik kindel kromosoomide arv, et sugulise paljunemise tulemusena kromosoomide arv ei suureneks, selleks peab kromosoomide arv sugurakkudes vähenema kaks korda. Kromosoomide arvu vähenemine toimub sugurakkude arengu käigus. Vastavat raku jagunemise vormi nimetatakse meioosiks.
Meioosi tulemusena tekib ühest diploidsest rakust neli haploidset tütarrakku. Homoloogiliste kromosoomide ristsiirde ja üksteisest sõltumatu lahknemise tõttu on tütarrakud geneetiliselt erinevad.
